Bologna õngega jõgedel ja kanalitel

 (1)
Bologna õngega jõgedel ja kanalitel
Valeri Sikiržitski

Järgnev lugu räägib õngitsemisest kaasaegses võtmes. Kui teid huvitavad uued teadmised ja edumeelsed kalapüügiviisid ning teid on tüüdanud vanakooli õngemeeste heietused stiilis „kuidas hautada nisu“ või „mitme aniisitilgaga on sobiv lõhnastada pudrukuuli“ ja muu seesugune, on see artikkel just teile.

Bologna õng ja selle kasutamine
Võib liialdamata väita, et rulli ja rõngastega teleskoopritv on meie kalameeste seas levinuim püügivahend. Lausa rahvalik, võiks öelda. Selle põhjus peitub püügiriista universaalsuses — tulid järve äärde, tegid ridva paari minutiga lahti, panid sööda konksu otsa ja juba võidki püüda. Pole mingit pikka ettevalmistust, rakenduste sidumist jms. Kui tahad, võid püüda lähedalt, kui tahad, kaugelt ning rulli sidur võimaldab väsitada ja kalda juurde tuua ka suured kalad, kui mõni niisugune otsa peaks tulema. Kas pole tuttav mõttekäik?

Just nii mõtleb valdav enamus meie kalameestest ega tule selle pealegi, et nad on tõest väga kaugel! Ja see ei ole sugugi vaid minu arvamus. See on järeldus, mis on põhineb Lääne-Euroopa kalameeste õngitsemiskogemusel. Just Lääne-Euroopas on välja kujunenud ka käesolev rulli ja rõngastega ridvaga püügiviis (nagu ka paljud teised). Paraku tuleb tõdeda, et meie ja lääne n-ö tavakalamehe korkõnge kasutamise oskuste ja teadmiste vahel laiutab suur kuristik. Ei maksa arvata, et siin on tegemist elatustaseme erinevusest tulenevate eripäradega. Näiteks USA-s ei püüa keegi ujukõngega, samuti nagu ka Hiinas ja mitmetes teistes maades — lihtsalt puudub selline traditsioon.

Seotud lood:

Bologna õng (just nii kutsutakse Lääne-Euroopas rulli ja rõngastega varustatud teleskoopilist püügivahendit) on üks ujukõnge alamliike. Detailidesse laskumata võib laias laastus väita, et alamliike on kokku neli, lisaks Bologna õngele veel ka match- ja lihtkäsiõng ja stekker (viimased kaks ridvatüüpi on rõngasteta ning ketast ei kasutata). Et neid kõiki ühes artiklis käsitleda pole võimalik, räägime seekord, nagu juba öeldud, kõige levinumast e Bologna õngest. See õngetüüp on väga populaarne ka nüüd, kevadel, kui käes on siirdekala püügi aeg.

Kui Bologna-nimelises Itaalia linnakeses hakati kunagi õngitsema rulli ja rõngastega varustatud teleskoopridvaga, oli eesmärgiks see, et saaks rakendust võimalikult pikalt ujutada ja sel moel püüda eemalt ettevaatlikku kala, kes hoidus kaldast kaugemale. Niisiis oli Bologna õng algselt mõeldud kalapüügiks voolu seest. Bolognast alguse saanuna võimaldabki kirjeldatud püügiviis — rakenduse pikk voolu sees ujutamine — saada parimaid tulemusi just voolavas vees, kas jõgedel või kanalitel.

Bologna õngega kalastamise loogika on järgmine. Olgu meil näiteks soovitud püügipaigas sügavust 4 meetrit ning asugu see paik (kus peatub näiteks siirdesärg, nurg, latikas vms) kaldast 15–20 meetri kaugusel. Niisugustes oludes püüdmiseks võtame 6-meetrise rulliga teleskoopridva pealiiniga 0,14 mm ja ujuki kandevõimega 2–6 grammi, varustame selle 0,12 mm lipsuga ja nr 14 konksuga (need numbrid on valitud üsna „keskmiselt“ ning võivad mõistagi vastavalt püügioludele ühele või teisele poole muutuda), paneme paika sügavuse ja heidame rakenduse soovitud püügipaika. Rakenduse ujutamise ajal kulgeb pealiin mööda veepinda ja jookseb vaikselt kettalt maha, kandudes vooluga kaasa. Püüdja kontrollib pealiini ujuki ja ridvaotsa vahel, hoides seda sirgena ning takistades aegajalt nimetissõrmega tamiili mahajooksu poolilt, pidurdab kergelt ujuki liikumist. Pärast võttu või ujutamise lõppedes (kui rakendus on väljunud potentsiaalsest püügialast) alustab püüdja kerimist, rulli look sulgub ja rakendus keritakse välja. Järgneb uus heide, ujutamine jne. Püügitehnika võib sisaldada mitmeid peensusi ja nüansse, aga üldjoontes käib see kirjeldatud moel.

Hoopis teisti on asjad aga seisvas vees. Seal teeb pidevas liikumises olev rakendus kalad valvsaks, sest niisugustes oludes ei ole see loomulik. Liikuma ja triivima aga hakkab rakendus tänu veepinnal olevale vee liikumisele ja lainetusele, mis esineb järvedel ja veehoidlatel peaaegu alati. Et rakendus niisugustes oludes paigale jääks, peab pealiin asuma vee all, st tuleb kasutada uppuvat tamiili. Vajadus pika õngeridva järele kaob hetkega ning niisugustes oludes on targem heita pilke hoopis lühema match-ridva poole. Juhtuvad aga tingimused olema niisugused, et kala asub kaldale lähemal ja puudub vajadus rakendust kaugele heita ja voolu sees pikalt ujutada, on mõistlik loobuda ka rullist ja püüda üldse rõngasteta teleskoopridvaga. On täiesti mõttetu kasutada ridva küljes rulli ainult selleks, et oleks koht, kuhu harjumuspärasel viisil tamiili kinnitada. Selleks on olemas spetsiaalsed ühendusklambrid, mis liimitakse ridva tipujätku otsa ja mis maksavad õngerullist kümneid kordi vähem.

Tõin need näited selleks, et lugeja saaks aru, millised on ujukõnge alamtüüpide eripärad ja millistes tingimustes on neid kõige otstarbekam kasutada. Aga jões on ju võimalik püüda ka näiteks topsiõngega, ütlete nüüd kindlasti. On küll (ja teatavates oludes on feeder isegi eelistatud), aga esiteks on ujukiga rakendus alati operatiivsem ja tundlikum kui põhjaõnge oma, ka on rakendust võimalik heita täpsemalt, säilitades sealjuures tundlikkuse. Teiseks eelistab enamus kalamehi siirdekala püüda siiski ujukiga, sest selline püügiviis on vahetum, atraktiivsem.

Mina jõudsin Bologna õnge juurde läbi võistlusõngitsemise. Nimelt olin kord kevadisel ajal tunnistajaks näitlikule olukorrale, kus Bologna õng osutus kõigist teistest ujukõngedest efektiivsemaks. See juhtus Ukrainas, Fish Dream Cup nimelisel kalastusvõistlusel, mis toimus Kiievi lähistel Rusanovski kanalil. Selle veekogu eripäraks on muutuva tugevusega (peamiselt siiski vaikne) vool ja põhja sujuv langemine kaldast eemaldudes, mis lõpeb alles 25–30 meetri kaugusel umbes 5-meetrise sügavusega. Nagu võistluste korraldaja piltlikult ütles, tähendab kanalil iga kaldast eemaldutud 10 cm uut kala. Nii ka oli — need, kes püüdsid 3–5-meetriste lihtkäsiõngedega meetrisügavusest veest, said saagiks peamiselt väikest viidikat. 13 meetri kaugusel kaldast, kus sügavust oli umbkaudu 3 meetrit, võtsid õnge keskmised särjed ja väikesed ahvenad. Nende seas, kes võtsid vastu otsuse püüda kaugemalt voolu seest ja kasutasid selleks Bologna õnge, oli ka Läti Salmo meeskonna liige Normunds Grabovskis ja otsus õigustas end täiel määral — tema saak koosnes üksnes suuremapoolsetest ja suurtest särgedest ja nurgudest. Bologna õng ja rakenduse kaldast kaugel ujutamise taktika osutus edukamaks kui traditsioonilised võistlustaktikad.

See juhtum ajas mind Bologna õnge osas korralikult „pöördesse“. Kui eelnevalt olin selle püügiriistaga kalastanud mitte just liialt tihti, siis nüüdsest sai see palju rohkem püügiaega. Lõplikult andsin käe vanakuradile siis, kui mulle pakuti võimalust osaleda Salmo kalastusvarustuse testis ja avanes võimalus vastava püügivarustusega lähemalt tutvust teha.

Püügiriist
Kodus kataloogi lehitsedes otsustasin endale soetada Salmo Diamond Competition Bolognese õngeridva, aga kui selle poes kätte võtsin, selgus, et tegu on üsna kiiretoimelise ja jäigapoolse ridvaga, mis mõeldud pigem suurte kalade õngitsemiseks. Et minu eesmärgid polnud nii kõrged — kavatsesin ju piirduda „kõigest“ tavalise särje, nuru ja latikaga — sai minu valikuks Grand-sarja Salmo Dimension Bolognese ritv. See ritv on kerge ning selle peenike käepidemeosa justnagu istus kätte.

Siinkohal on paslik mõne sõnaga peatuda neil nõudmistel, mida Bologna ridvale esitatakse. Mingites kindlates tingimustes kasutatava ridva pikkus valitakse eeskätt silmas pidades seda kaugust, kust püük toimuma hakkab. Näiteks on väga raske kontrollida rakendust 40 meetri kaugusel kaldast, kui püüdjal on kasutada ainult 5-meetrine ritv. (Rakenduse pidurdamisest ja juhtimisest me sellises olukorras üldse ei räägigi.) Kui püügipaigas on rohkem kui 4 meetrit vett, on nii lühikese ridvaga sisuliselt võimatu püüda, sest Bologna õnge juures kasutatakse traditsiooniliselt pealiinile jäigalt kinnituvaid (st mitte libisevaid) ujukeid. Järelikult on kirjeldatud oludes tarvis ritva, mille pikkus on 7–8 meetrit. Et püüdja jaksaks nii pikka ritva käes hoida, peab see olema kvaliteetsest süsinikust ja kaaluma võimalikult vähe. Lühemad ridvad lähevad käiku siis, kui püütakse kaldale lähemalt, aga reeglina ei kasutata ühelgi juhul alla 5-meetrist ritva.

Bologna õnge rõngastus peaks ideaalis olema ülikerge ja rõngad peaksid asuma asuma kindlasti kõrgel jalal. See on vajalik selleks, et peen tamiil kipub märjast peast lihtsasti ridvaplangu külge kleepuma, aga ka heidetel vastu ritva hõõrduma, mis mõlemad vähendavad heitepikkust. Kõrgel jalal asuvad rõngad hoiavad tamiili ridvast eemal ja väldivad nii ühe kui teise olukorra tekkimist.

Tavaliselt on Bologna õngel vähem rõngaid kui match-ridval. Näiteks minu 6-meetrisel Salmo Dimension Bolognese’il on neid 9, mida sellise pikkuse juures loetakse optimaalseks arvuks. Alates tipurõngast on rõngaste vahemaa proportsionaalselt suurenev, see tagatakse n-ö libisevate lisarõngaste kasutamisega. Rullikinnitus peaks olema kerge ja töökindel, minu ridval on see hästi lihtne ja metallist.

Rulli valisin endale Elite-sarjast ja kannab see nime Match. Olulistest omadustest on sel madala tamiilisoone ja suure diameetriga rullipool, mis võimaldab kasutada õngitsemisel peent tamiili ja rakendust kiiresti välja kerida. Sellest odavam (ent mitte palju kehvem) on Salmo Diamond Match. Veel julgen soovitada Diamond Speed Matchi.

Pealiinina on mul juba teist aastat kasutuses Grand Raider. See on valmistatud Jaapanis, täpselt kalibreeritud, väikese mäluga ja suurepärase kulumiskindlusega. Lisaks neile omadustele on Grand Raider väga elastne, mis lihtsustab tööd rakendusega ja on abiks suuremate isendite väsitamisel. Kuna rullile mahub 150 meetrit, võib vana tamiili vahetamise probleemi pikaks ajaks unustada. Enamasti kasutan Bologna õngel 0,14 mm-st, sellest veel peenema järele tunnen vajadust väga harva. Lipsuks on mul tavaliselt 0,12 mm ja sellest kaladele, mida ma igapäevaselt püüan, üldjoontes piisab. Kui teha kõik õigesti, siis kala seda naljalt katki juba ei tõmba. Jämedamat pealiini ma palju kasutanud ei ole, kuna see hakkab pikkadel heidetel liiga laialt „purjetama“. Peenem seevastu kipub veidi liiga lihtsalt sõlmedest katkema, mistõttu ei anna kokkuvõttes märkimisväärselt juurde.

Ujuk võiks voolus õngitsemisel olla veetilga kujuline ja sedavõrd jämeda antenniga, et kalamehel oleks seda võimalik mugavalt ka kaugemalt jälgida. See, nagu ka silmnägemine, on individuaalne — tähtis on leida kompromiss jälgitavuse ja tundlikkuse vahel. Tavaliselt on Bologna õngel kasutatava ujuki kandevõime sõltuvalt püügitingimustest 2–10 grammi. Kindlasti ei sobi rasked ja kohmakad, liigpika antenniga ujukid (tundlikkuse ja stabiilsuse tagamiseks võiks ujuki vee alla jääv e stabilisaatorvarras olla vähemalt 3 korda pikem kui veest välja jääv osa e antenn). Et mitte komistada kehva kvaliteediga ujukite otsa, on kasulik eelistada tuntud firmade toodangut.

Bologna õngega püügil kasutatakse ujuki tasakaalustamisel tavaliselt suurt põhiraskust e oliivi ja lisaraskust, mis moodustab kuni 10% koguraskusest (näiteks 10-grammise kandevõimega ujukit kasutades võiks oliiv kaaluda 9 ja lisaraskus 1 grammi). Nende kahe vahe pealiinil võiks olla 40–50 cm.

Lips on mõistlik pealiini külge kinnitada tillukese pöörla abil. See on vajalik selleks, et kasutades konksu otsas ebasümmeetrilist sööta (vihmauss, kaks kärbsetõuku vms), hakkab see rakendust pika maa tagant ja vastuvoolu välja kerides propelleri kombel keerutama ja ajab tamiili hullusti keerdu. Pöörel aitab nende keerdude tekkimist vähendada.

Lipsumaterjalidest eelistan mina Salmo Fluorcarbonit. Ka see on valmistatud Jaapanis ning saadaval 30- ja 100-meetriste poolidena. Üle 0,12 mm ma reeglina lipsuna ei kasuta ning lipsu pikkuseks valin tavaliselt 30-40 cm.

Et igal õngemehel on välja kujunenud omad lemmikud, on konksu valik suuresti individuaalne. Siiski on oluline jälgida, et konks oleks väga terav. Pika maa tagant (arvestades ka pealiini venivust) on kala haakimine nüri konksuga problemaatiline. Mina kasutan tavaliselt Kamasani B512 nr 14–20 suurust ja võin, käsi pühakirjal, vanduda, et B512 on üks paremaid õngitsemise konkse maailmas — peen, ent sealjuures tugev ja väga terav. Ja unustage ära rõngad ning õppige selgeks üks korralik labaga konksu sidumise sõlm — kui suurema konksu juures on tamiiliaas isegi abiks, siis väikeste numbrite puhul oleks see lihtsalt mikroskoopiline ja et seda üldse kasutada saaks, kindlasti ka proportsioonist väljas. Jätke rõngaga konksud suuremate kalade (eeskätt karbi) püügiks spetsiaalsete rakendustega, mis nõuavad kindlasti rõngaga konksude kasutamist.

Püügitehnika
Nüüd mõned üldised soovitused püügitehnika osas. Kui oleme püügikoha välja valinud, on esimene asi sügavuse paikapanek ja püügikoha tundmaõppimine. Kõige lihtsam on seda teha nii, et nihutame oliivi võimalikult alla ja teeme vajaliku arvu prooviheiteid, nihutades iga kord pealiinil ujukit vajalikus suunas. Kui oliiv hakkab põhja tripsama, on see ujuki liikumisest veepinnal kenasti näha — see ongi vajalik püügisügavus. Nüüd tõstame oliivi u 30 cm kõrgemale, arvestades, et vastu põhja jääb edaspidi tripsama lisaraskus.

Mõõtnud sügavuse erinevatel kaugustel kaldast ja valides nendest enda jaoks sobiva (vooluserv, astangutagune vms), valime vastaskaldal välja mingi märgi, näiteks kuivanud puu vms, ja üritame kõik järgnevad heited teha just selle märgi suunas. Järgmiste prooviheidetega katsume saada aimu põhjas toimuvast — kus asuvad taimed, kus on kõrgendik, võibolla mõni kivi jms. Kui püügikoha põhjaprofiil on selge, sooritame n-ö õigest püügikaugusest mõne meetri jagu pikema heite ja fikseerime tamiili poolil asuva kinnitusklipi taha. Nüüd kerime nii palju keerde peale tagasi (jättes meelde vändapöörete arvu), kuni ujuk jõuab meid huvitava sügavushorisondini ja vabastame rullilooga, lastes rakendusel allavoolu triivida. Edaspidi käib kõik see juba n-ö autopiloodil — heide klipini, kindel arv vändapöördeid enda poole, look maha, triivimine. Triivimine on võimalik seni, kuni pealiin on klipini maha jooksnud, siis keritakse rakendus välja, heidetakse uuesti jne. Sel moel õnnestub järjestikustel heidetel läbi kammida üht ja sama, meid huvitavat sügavusjoont, näiteks jões asuvat randitagust. Just sellele kaugusele tuleks nüüd heita ka mõned peibutussöödakuulid.

Alles nüüd paneme konksule sööda ja alustame püüki. Aeg-ajalt pidurdame triivimise ajal nimetissõrmega tamiili mahajooksu poolilt, mille tulemusena rakenduse liikumine samuti hetkeks aeglustub. Kogu triivimise ajal hoiame ritva veepinna suhtes 45-kraadise nurga all, kaotamata kontrolli ridvaotsa ja rakenduse vahel. Milleks on vaja rakendust pidurdada? Asi on selles, et pealmistes veekihtides on vool alati tugevam kui veekogu põhjas. Koolifüüsikast meenub, et vesi voolab torus kõige kiiremini toru keskosas. Piltlikult öeldes on jõgi samasugune, ainult et pikkupidi pooleks lõigatud toru, mistõttu on konksu liikumiskiirus jõe põhjas oluliselt väiksem kui ujukil, mis asub veepinnal. Selle tulemusena hakkab kiiremini liikuv ujuk konksu endaga kaasa vedama ja antud veekihtides, kus liikumine on aeglasem, mõjub see kalale ebaloomulikult. Ujuki ja rakenduse pidurdamine aitab kiiruseid ühtlustada.

Teine meetod rakenduse pidurdamiseks näeb välja nii, et sügavus seatakse selliselt, et raske oliiv tripsaks pidevalt mööda põhja. Selle miinuseks võib lugeda asjaolu, et ujuki tundlikkus väheneb ja osad võtud jäävad tõenäoliselt märkamata. Kui aga tuul puhub piki jõge vooluga samas suunas, võib see meetod olla ainukeseks võimaluseks, et üldse suurt kala saada, kuna pideva põhjakontaktita oleks triiv liiga kiire. Mõlemal juhul tuleks aegajalt heita püügijoonele peibutussööta.

Klassikaline Bologna õng võib tunduda esmapilgul võrdlemisi töömahukas ja keeruline, aga uskuge mind — pole paremat ja tulemuslikumat püügivahendit kevadisel (ja mitte ainult kevadisel) siirdekalade õngitsemisel jõgedes ja kanalites!

Lugu ilmus Kalastajas nr 59
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!