Boiling Point: Road to Hell
Boiling Point ei ole selline. Deep Shadowsi debüüt paistab turul üsna kehvalt silma, aga on sisult suurem kui enamik hiiglasi: Half-Life 2-e või Far Cry haare kahvatub siinse kõrval. Sel põhjusel ei hakka häirima üsna triviaalne sisu: endise võõrleegionäri (nägu ja hääl kuuluvad “Muumia” staar Arnold Vosloo’le) ajakirjanikust tütar läheb väikeses Ladina-Ameerika riigis kaduma ja karmikäeline isa suundub teda mõistagi taga otsima. Kohale jõudes tuleb jageleda mitut masti inimrämpsuga ja teha mitmesuguseid valgustkartvaid (erialaseid) töid, et oma ettevõtmist finantseerida.
Tegevuspaik ongi sõna otseses mõttes kogu riik (mõõtmetega 25 ruutkilomeetrit!), kus täiesti piiramatult ringi uidata, sõita, lennata. Enamikku territooriumist katab džungel, kuid eksisteerivad veel linnakesed ja väiksemad asulad.
Ehkki seda kirjeldatakse FPSina, veetis siinkirjutaja esimesed kolm tundi ainsatki pauku tegemata. Kirjeldus pole niisiis kaugeltki täpne, sest Boiling Point on põhjalik kokteil tulistamisest, rollikast ja Grand Theft Auto avatud maailma kontseptsioonist, ehkki täielikult mitte ükski neist. Märuli füüsika-motoorika on liialt kohmakad, et luua sellest konkurenti tõsistele shooteritele, tegelase arendamine liiga udune-raskepärane, et RPG mõõtu välja anda — ja noh, lõpuks on San Andreas juba samuti juba poelettidel.
Sellegipoolest on esimesed tunnid Realias (nii on eksootilise riigi nimi) sulaselge nauding. Selle tunde annab vabadus: tee tõepoolest kõike ja mine igale poole. Mingeid laadimisi ei esine, kõik on otsekui üks suur väli; tihnikute, räämas majade ja päikesetõusude-loojangutega ka väga värviline ja tõepärane. Kõigi tegelastega (ja neid tuleb ette sadu) saab vestelda, enamasti küll mitte kuigi pikalt, siin-seal kaubelda, sõidukitega ringi kimada jm.
Riigis on mitu fraktsiooni, mis omavahel kuigi hästi läbi ei saa: valitsus, tsiviilelanikud, geriljad, maffia, bandiidid, LKA ja indiaanlased. Peategelase profiilis tuuakse ära suhted nende kõigiga ning seis muutub vastavalt sellele, kellele ta teeneid osutab. Kui mõne fraktsiooniga päri rängalt tülli minna, muutub elu üsna nutuseks, sest iga nurga tagant võib tabada vihase vaenlase kuul.
Tütre leidmiseks kulub palju raha, mida teenitakse mitmesuguseid tööotsi vastu võttes. See toob omakorda kaasa kümnete kilomeetrite kaupa autosõitu viletsatel teedel või lausa metsa vahel. Tegevuse käigus selgub peagi, et maa-ala jaotati tinglikult väiksemateks lapikesteks. Näiteks kui notid maffiapesas maha kõik võitlejad, eemaldud mõnesaja meetri kaugusele ja lähed tagasi no näiteks mahaunustatud püstolit üles korjama, selgub, et piirkond elab oma elu: kõik pätid on vahepeal püsti tõusnud. Seega jääb vabadusetunne siin näiliseks — tuleb ette, et sama laagrit peab kolm-neli korda maatasa tegema.
Eriti jabur on muidugi see, et võid vabalt omal käel, kellegi abita tappa näiteks kohaliku isakese, kuid see ei avalda tema juhitavale organisatsioonile mingisugust mõju. Ka mafioosode stiilseid džiipe ei õnnestu pärast tapatalguid garaažist kaasa võtta — lihtsalt ei lubata ja kõik. Vaid tagavararatta saab pihta panna. Seda tulebki teha, sest kumme läheb metsas nagu leiba.
Muidugi häirivad ka mitmesugused muud hädad. Näiteks piisab autot käivitades õrnalt möödakäija riivamisest, et see langeks surnult maha ja kõigi teiste kodanike viha (ning kuulid) suunataks sinule. Sõidukite juhtimine on samuti paras peavalu, kuid hiire-klaviatuuri koostöös saab siiski päris kenasti hakkama.
Mis puutub tulistamisse, võib Boiling Pointis kasutada hiilimistaktikat ja summutiga püstolit, aga see ei õnnestu kuigi edukalt. Kogu rünnatav laager (kõige kaugemalgi uitavad kakud) kargab vähimagi krõpsu peale jalule, sööstes paugutades sinu suunas.
Lisamure on raha teenimine. Kauplemisoskus areneb nagu kõik teisedki võimed, kuid see võtab hirmus kaua, mistõttu on võimatu leitud ja röövitud asjade müümisest ära elatuda. Kui laagritäie võitlejate relvade müügist saab näiteks 300 peesot (piisav, et autot remontida ja paagitäis bensiini osta), pole lootustki sel moel näiteks kohalikule politseijuhile altkäemaksuks vajalikku 15 000-t kokku kraapida. Ülesannete täitmine, kust tilgub veidi enam raha, nõuab aga meeletult pikki autosõite, mis tüütavad pikapeale lihtsalt ära. Siin astutakse realismilõksu: tõepärasus on väga oluline, kuid päriselu pole sugugi alati nii põnev kui mäng. Elus ette tulev rutiin ei tohiks siin samal kujul kajastuda.
Ehkki maastik tundub ilus ja huvitav, jääb see sisuliselt alati samaks. Metsas ründavad ikka vaid needsamad maod, jaaguarid ning mesilased. Siin-seal peetakse üle maantee tulevahetust — efektne vaatepilt, kuid hakkab väga ruttu korduma. Lisaks puhttehnilised hädad: seinad paistavad läbi, inimesed liiguvad kohati ebaloomulikult jm.
Jutt kisub kaebelauluks, kuid BP on tegelikult päris kindlasti aasta tähelepanuväärsemaid videomänge — ega jää loodetavasti ainsaks omalaadseks. Tunne, et su ees laiub terve riik, mida avastada, muuta ja lihtsalt imetleda, on lihtsalt võrratu. Olgu selgituseks mainitud ka ilmsed eeskujud: intelligentne FPS-rollikas Deus Ex, surematu kontseptsiooniga strateegia Jagged Alliance 2 ning troopiliselt lopsakas tulistamine Far Cry. Kõigest hoolimata — braavo!
Märulseiklus
Deep Shadows, kirjastas Atari
Tugi: 1
2 GHz protsessor, 512 MB RAM, 4 GB kõvaketast, 6x DVD, 128 MB kiirendi, Windows 2000/XP
www.atari.com/boilingpoint
Hind: ca 600 kr
