Selle aasta Eesti Spinninguspordi Liidu kalendris oli teise võistlusena üllatusvõistlus Aheru järvel. Miks üllatusvõistlus? Sest see toimus täpselt nädal pärast Paunküla Karikat ja eeltreeningud olid keelatud, lubatud oli ainult 1 ametlik treening 2 päeva enne võistlust. Seega, need, kes pole varem sellel veekogul käinud, pidid uuest veekogust aru saama ühe päevaga. See ei ole lihtne ülesanne, aga pole ka võimatu. Järgnevas räägime, kuidas oli üles ehitatud meie treening ja kuidas läks võistlus.

Pärast Paunküla võistlust olime tujust ära, aga tegime analüüsid. Juba 5 päeva pärast sõitsime kell 6 Tartust välja ja suundusime Aheru järvele. Meist kumbki pole sellel järvel kunagi käinud. Üritasime eelnevalt koguda nii palju infot, kui suutsime, natuke ka midagi leidsime, aga sellest on võistluse jaoks ilmselgelt vähe, 99% infost koorub ikka treeningute käigus välja. Ilm oli hommikul kehv, sadas täiega vihma, päeva peale läks ilm küll paremaks, aga õhtu poole oli päris tugev tuul.

Kuna treeningpäev oli meil ainult üks, siis oli vaja võimalikult lühikese ajaga aru saada, kus seal järves haug põhiliselt elab ja millega teda püüda. Oli selge, et ahvenale pühenduda me ei jõua, samuti ei jõua katsetada mingeid uusi lante või püügiviise. Pidime tegema seda, milles kõige kindlamalt ennast tunneme, püüdma lantidega, milles oleme kindlad, ja lootma, et teeme seda õiges kohas. Üks ainus treeningpäev ei jäta kahjuks katsetamiseks ruumi. Niisiis, otsustasime, et treeningu alguses sõidame läbi kaldajoone, kaardistame ära sügavused, paneme kirja kõik huvitavad kohad ja hiljem hakkame neid läbi proovima. Niisiis, võtsime frondi ette ja hakkasime sõitma. Sõitsime nii mööda ranti kui ka kaldataimestiku ääres. Eesmärk oli aru saada, mis kohti haug eelistab – kas ta seisab randil, kaldaäärses taimestikus, mingitel madalikel või eelistab kohti, kus on roog ja roo ääres läheb sügavamaks. Kaardistasime ära kõik huvitavad ja erineva profiiliga kohad kalda ääres üsna kiiresti, läks vist maksimaalselt poolteist tundi, kui olime kogu potentsiaalse kaldajoone läbi sõitnud ja kõik olulised asjad kirja pannud. Hea kajaloodiga käib õnneks selline kaardistamine kiiresti.

Pärast seda läksime alguspunkti tagasi ja hakkasime salvestatud kohti läbi proovima. Alguses proovisime järsemaid rante, kus kajalood näitas kala. Randilt me kala ei saanud, kuigi kajalood näitas ka suuri isendeid. Otsustasime, et see pole päris meie püük ja läksime kaldataimestiku äärde proovima. Alguses pidasime perspektiivsemaks kohti, kus on roo ääres sügavam vesi. Sellistest kohtadest me aga kala ei saanud. Kupulehtede äärest saime 1 mõõdus haugi, aga see tundus juhuslik. Pärast seda oli sarnastes kohtades päris pikalt vaikus.

Liikusime edasi kohtadesse, kus oli laiem madalikuriba ja heina sees väiksem sügavus. Alguses oli paar tühja võttu ja mingi hetk jäi kala otsa, paadi juures selgus, et tegemist ei ole haugiga, vaid hoopis mõõdus kohaga. Kõige imelikum on see, et koha tuli meetrisest veest, landiks oli 4-tolline silikoon ja 4g tšeburaška. Natukese aja pärast tuli sarnasest kohast veel üks mõõdus koha ja natuke hiljem ka kolmas. Suurim oli 56cm. Sellist nalja ei ole varem saanud, et meetrisest veest ja heinast järjepidevalt mõõdus koha tuleks. Kohad lasime loomulikult tagasi.

Kuna nendes kohtades, kust tuli koha, ei tulnud haugi, liikusime edasi ja otsisime haugi. Koha segas haugipüüki.

Üsna kohe hakkasid meil haugivõtud ja hakkasime ka päris hea tihedusega kala saama, kusjuures enamus olid mõõdus. Kuna haugi hakkas tulema päris tihedalt, siis hakkasime järjest pistelisemalt püüdma, jätsime vahele mitmesajameetrised alad, mis nägid täpselt samasugused väljad nagu need, kust kala tuli. Nii me siis liikusime mööda kaldajoont ja aina veendusime, et...

Loe edasi ja vaata kõiki pilte siit.