Paljudele ei tule üllatusena tõsiasi, et spordimängude žanris toimub suurte tegude tegemine läbi ränga füüsilise töö, mis väljendub halastamatus nuppude klõbistamises või rütmimängudele omases õigel ajal nupu või nuppude kombinatsiooni vajutamises. ”Beijing 2008” ei ole erand.
Pühalikult kätt südamele asetades, julgen kõigile mängu huvilistele puldi soetamist soovitada, sest nendele olümpiamängudele võib klaviatuuriga pääsemine nii mõnelegi sportlasele liiga rängaks katsumuseks osutuda. Te ei taha teada, mitu korda ja kui kiiresti tuleb nuppe „1” ja „2” vajutada, et vapper sportlane 100 meetri distantsi läbiks.
Muidugi võivad julgemad sportlased mängu ka klaviatuuriga proovida — kui mitte medali, siis vähemalt hiilguse pärast, mis kaasneb tehisintellekti poolt juhitud üliinimlike sportlaste põrmustamisega!
Rääkides põrmustamisest, pakub mäng mitut eneseteostamise võimalust — olgu see üksikmängus isikliku rekordi ületamine, olümpiamängudel teiste atleetidega rammu katsumine või mitmikmängus oma naabri alistamine.
Esindatud on enamlevinud mängutüübid nagu treenimine, võistlus ning Olümpiamängud, ehk kampaania. Nagu nimigi ütleb, keskendutakse treeningu mängutüübis treeningutele, kus tulevased sporditähed saavad katsetada laia valikut erinevatest spordialadest ning leida endale sobivaimad alad. Igale treeningul sooritatud võistlusele eelneb valikuline õppelõik, mis peale mõningast nuppude päheõppimist igati kasulikuks osutub.
Võistluse nime kandev mängutüüp on mõeldud nendele mugavatele tugitoolisportlastele, kes tahavad näha kiireid tulemusi, aga ei soovi liigse treeningutele keskendumisega oma keha ja vaimu vaevata. Täpselt nagu treeningu puhul, on ka võistlustel kõik alad avatud ning rekordite püstitamiseks on vaja ainult piisavat näpuosavust.
Olümpiamängud ehk kampaania on tõenäoliselt parim valik just kogenud kübersportlastele ning selles kui kõige raskemas mängutüübis ei ole enam ruumi eksimusteks. Alad tuleb läbida teatud järjekorras ja viga mõnel üksikul alal võib medalipositsioonidele kandideerimise tunduvalt raskemaks teha. Tuleb välja, et nendel võistlustel medalite võitmine polegi nii kerge.
Erinevalt tuntud mängutüüpidest, mängus ühtegi kuulsat või vähem kuulsat atleeti ei leia. Teisisõnu, ei leidu ühtegi päris sportlast. Viimane ei ole tegelikult üllatav, sest mängus kujutatud sportlased omavad üpris omapärast nägemust treenimisest. Nimelt on need tegelased otsustanud minna olümpiamängudele elu kõige halvemas vormis ning kõik võidulootused on panustatud erinevatel spordialadel saadavatele maagilistele kogemuspunktidele. Rollimängudest laenatud idee kasutamine on igati lahe, aga hiljem võib mängijal tekkida küsimus, keda ta lisaks sportlasele oma koondises esindab? Treenerit? Spordiarsti? Igatahes jagab see mees sportlastele päris võimsaid vitamiine, mis mõjutavaid näitajaid nagu vastupidavus, täpsus, kiirus ning ”aegluubis liikumine”.
Arvestades mängumaailma arengu maratoniga kaasnevaid tehnoloogilisi uuendusi, ei ole „Beijing 2008” midagi erilist. Jah, graafika on korralik ning sportlaste animatsioonid enamasti tõetruud. Samuti lisab mängule väärtust mitmekesine valik erinevatest spordialadest, mida on kokku 36. Irooniliselt esindab spordialade valik ka mängu Achilleuse kanda, seda just mängust puuduvate alade näol. Näiteks on olemas tõstmine, aga puudub tennis ning kus on võrkpall ja miks ei ole võistlevate riikide seas Eestit?!
”Beijing 2008” ei ole liiga hea, et olla tõsi. Kohe kindlasti mitte. Kuid mäng on auga väljateeninud pronksmedali, sest üliraskete või ebamugavate nuppudega neetud spordialade seas leidub piisaval hulgal pärleid, mis teevad rohkemgi kui tasa mitmed mängu puudused.
See mäng ei tee sinust sportlast, aga vaatamata sellele annab mõnusa ülevaate erinevatest spordialadest ning loob huvitava pildi sellest, milline võiks ühe küberatleedi elu olla.
Pronks teostuse, hõbe idee eest. Ametlik ”Beijing 2008” mäng pakub peaaegu võrdväärset meelelahutust antiikolümpiamängudega, väike vahe seisneb ainult selles, et härgade ohverdamine on asendatud ilutulestikuga.
Rohkem infot Andrico kodulehelt.
