Saatuslik hammustus ehk The Embrace on just see, millest kurjakuulutavalt sünge lugu alguse saab. Nagu peagi selgub, on käes hoopis sinu õnnepäev. Konks seisneb ainult selles, et hukkumise vältimiseks hakkad salapärase Maskeraadi au kõrgel hoidmisele kaasa aitama. See tähendab teravate hammaste peitmist tavainimeste eest. Võite ette kujutada meediakära ühe tõelise vampiiri avastamisel, rääkimata tervest varjatud ühiskonnast. Õnnestudes on aga sinu päralt igavene elu…

Erinevate võimalike lõppude tekitamiseks seatakse sind vastamisi valikutega kõikjal, kuhu nina pistad. Huvitav, kuidas tühised detailid on missiooni õnnestumisele kohati määrava tähtsusega. Kas anda õelale iludusele midagi, mille lubasid tema kaksikõele viia? Kas suudad veenda politseinikku end suletud muuseumisse laskma? Enamik olukordi on lahendatavad mitmel moel, mis tähendab näiteks valikut esimese „Kill Billi“ laadse veresauna ja sihtmärgini hiilimise vahel. Sellest oleneb loomulikult ka ülemuse rahulolu tehtud tööga. Näiteks sain päris korralikult sõimata, kui terve laevatäie seadusesilmi salatiks hakkisin — nõuti hoopiski vaikset uurimist.

Tänu sellele paned tähele ka tegelaste suurepäraselt elutruud miimikat: viha, kurbus, pettumus jt. Häälte ja huulteliikumise sobivuski on üle keskmise, välja arvatud, khm, ebausutav köhimine.

Kuna üldiselt on dialoogides palju võimalikke repliike, pruugitakse neid vabalt vastavalt isiklikule temperamendile — käskiv, hooliv, ükskõikne, ülbik jm. Kuna ise suhtusin enamikesse kohatud vereimejatesse suhteliselt sõbralikult, jäi nägemata, mis võiks juhtuda, kui mõni kurjam õelalt sinnasamusesse saata, kuid eks seda võib ise järele proovida või ette kujutada.

Sõnade mõju sõltub muidugi tegelase suhtlemisoskustest — veenmine, motiivide peitmine jne. Kõik, nagu rollikatele omane, arendatav. Hiljem, kui mõjuvõim suhtlemisel kasvab, tundusid mõned tegelased üpris naeruväärselt lihtsalt manipuleeritavad. Mitte et see halb oleks, tekitabki teatava meisterlikkuse illusiooni! Huvitav lisand on Humanity näitaja, mille langedes nullini kaotad alter ego üle kontrolli temas suikunud elajale, kes ei küsi enam küsimusi… Võitlustes on see ehk kasulik, kuid tänavatel lonkides tuleb sisemine elukas hoida kenasti kaelarihma otsas.

Hämmastab aga tehniliste võimaluste ebaotstarbekas kasutus. Kui oled plaaninud Vampire’i hankida ainult seepärast, et kasutatakse Half-Life 2-e mootorit, parem ära. Pettumus on liialt suur. Suhteliselt ebatähtsad, kuid siiski tüütud putukad ei ole sugugi nii armsad kui kohaliku klubiomaniku kaksikõde Janette. Eriti veel pärast HL2s nähtut, milleks Source tegelikult võimeline. Siin puudub igasugune reaalne füüsika (osad asjad on põranda külge kleebitud, osad mitte); õnnestus kinni jääda kastide-tünnide peale, alla või vahele; kohati ei tahtnud maast korjatu käes püsida; mõned ülesanded olid tänu tobedatele apsudele lahendamatud (paadile astumine ei vii järgmisele alale); tegelast luues võib Back-nuppu kasutades kohe kõik oskuspunktid „täis panna” jm.

Hulga vigu parandas õnneks esimene patch, milleta ei tasu vist programmi töölegi panna. Kusjuures siinkohal oleks ma veel nõus silma kinni pigistama, teeseldes, et kõik on parimas korras. Kuid pidevad ja liiga pikad laadimisajad viskasid ikka kopsu üle maksa küll. Veel jäi silma koletult suure swap-faili vajalikkus. Senise 382 MB pidin suurendama 1,4 GB pea¬le, et introst üldse kaugemale jõuda! Siiski langes pildikiirus tänavatel alla igasugust arvestust. Mitte küll täiesti kasutuskõlbmatuks, kuid ega palju puudu jäänud.

Peale selle on aga kõik nähtu vesi minu veskile. Kujundus ja miljöö lihtsalt haaravad kinni. Usutavam igast teisest vampiiriteemalisest arvutimängust enne Bloodlinesi. Pealegi on helipool suurepärane. Eriti klubide ja tähtsamate alade muusikavalik, vaatamata sellele, et iga kohta iseloomustab alati ainult üks kindel lugu. Igatahes polnud sugugi haruldane leida end pikki tunde sellesse süngesse maailma seotuna. Nagu ikka RPG-de puhul.

Bloodlinesil on tegelikult olemas kõik, mida hing tahta võis: FPSi stiilis kasutatavad tulirelvad, millega võimalik tabada absoluutselt kõike. Peale vaenuliku liha küll, kahjuks, kuid seintele saab kõvasti tina anda (leegiheitja ja paar revolvrit on siiski veidi täpsemad). Vehitakse kõikvõimalike käsirelvadega alustades noast ja lõpetades Katanaga (mida peale leidmist mina enam käest ei pannud). Pluss muidugi paljaste kätega kaklemine, mis meenutab suuresti Grand Theft Autot, kus piisab samuti lihtsalt hiire klõpsimisest ja veidikesest liikumisest. Õnneks siiski kordi nauditavam. Võimalik on ka kurjamite lööke blokkida, kuid seda polnud kunagi tarvis.

Parema hiirenupuga saab kätte fantastiliselt õnnestunud vampiirivõimed. Mõned maitsekamad omadused sunnivad näiteks kõiki läheduses viibivaid pahalasi enesetappu sooritama; järgmisel kambal võib aga sõna otseses mõttes vere keema ajada… Soovitan soojalt enne klanni valimist kõigi võimete kirjeldused läbi lugeda, on lihtsam otsustada. Pealegi sõltub kuuluvusest teiste linnakodanike suhtumine, vestlusvalikud ja Malkavianil isegi dialoogide sinupoolne kirjafont. Viimane seostub nende liikmete soonis voolava puhta hullumeelsusega. Aga ega kellad ja viled ole niisama lõbutsemiseks. Võimete kasutamine kulutab vere-ressurssi, mille taastamine ei ole alati nii lihtne kui arvata võiks. Tavakodanikke ju päris tühjaks imeda ei tohi, rotid igal pool ei liigu ning kilekotiga verd turult ei saa (vähemalt mitte odavalt). Võitlusaladel pole õnneks piiranguid. Tulles tagasi klannide valimise juurde, võib vastata reale küsimustele, mille põhjal sind suunatakse sobivasse. Kuid ega keegi keela kohe paika panna sugu, valida etteantud välimustest sobiv ning seejärel veidi oskuspunktide kallal nikerdada. Kõige drastilisem näide on loomulikult Nosferatu, kelle valinud liiguvad nende kohutava välimuse tõttu peamiselt kanalisatsioonis. Muud valikud on seinast seina nagu ikka: potentsiaalsed missikandidaadid, rulanoored, ninjakilpkonnad jne. Meeles tasub pidada, et kõik see mõjutab siiski sündmuste käiku ja missioonide lahendamist. Kord tegelasesse kiindunud, muutub seiklemine sedavõrd elavaks, et tahakski jääda vampiirina igaveseks hämaratele L.A. tänavatele hulkuma.

Päritolu paika seadnud, alguse ära näinud, ilmnes aga suurim sisuline puudujääk, vähemalt minu jaoks. Kõikvõimalikud tegelased, keda kohtad, on nimelt kuidagi liiga „seal just sinu jaoks” nagu viineriputkad maantee ääres. See tähendab, et enamikele ei antud mingisugust tegevust või trajektoori, tänu millele hõivatuna näida. Ometigi on see Half-Life 2-s igati olemas, nii et tehniliste võimaluste taga ei saa asi olla. Peale selle, et virtuaalmaailmas valitseb igavene öö ja tuumatalv (päev ja öö ei vaheldu), näib suurem osa inimestest passivat 24/7 kuskil baarinurgas või uksepiidal. On ka erandeid või olukordi, kus ei saagi mingit elutegevust oodata, kuid siiski tahtnuks näha rohkem sehkendamist. Kasvõi mõni jorss vahel sabistamas suitsupakikesega, teine kõndimas baaris ringi, ehk mõnd jooki tellides jne. Praegused „I’ve been expecting you” ja „Ootan siin, kuni sa tagasi oled” on jube igavad, jättes keskpärase mulje. Seevastu keskkond ise on ääretult kaunis. Astu näiteks klubisse Confession, vaata veidi ringi ning saad aru, mida mõtlen.

Aegamööda uusi linnajagusid avastades koguneb sulle kena hulk ülesandeid. Sedasi on neid üpris mugav järjest täitma hakata. Kusjuures suur osa kõnetatavatest kodanikest pakubki järjekordset tööotsa. Need on küll üldiselt korduvad (otsi üles maagiline kaelakee või videokassett, päästa keegi kuskilt), kuid alati omapäraselt lahendatud, mis tähendab erinevaid tegevuspaiku, mõnusalt varieeruvaid kolle ning ootamatuid pöördeid, ega tekita kunagi tüdimust. Eriliseks lemmikuks jäi alguses külastatud kummitav maja: varjud, sinu läheduses klirisev-lendav portselan jm. Parimaks hetkeks ümberpöörd hämaras koridoris, kus seisin silmapilguks vastamisi kergelt helendava kummitusega. Nõrganärvilised võivad rabanduse saada. Vaatamata arenenud visuaalsete efektide vähesusele annavad sellised hetked või olukorrad meeldivalt terava elamuse ehmatuse näol.

Lugu on küllaltki pikk, missioone palju. Abivalmid saavad ekstra palju kortse siluda… Tänavatel jõlgub nimelt hulgaliselt suvalisi tegelasi, kes mingil viisil hädas. Ainus ravim nende muredele on muidugi üks vampiir. Need on sellised lihtsamad-lühemad tööotsad: põgenevate zombide kinnihoidmine surnuaial, kellegi koju veebikaamerate seadmine jt. Kogemuse huvides soovitan töid koguda nii palju kui aga võimalik, seda pikemaks ajaks lõbu jätkub.

Lõpetuseks tahan öelda ainult, et Vampire on vaatamata tehnilistele puudujääkidele minu konkurentsitu lemmik-arvutimäng eelmisel aastal ilmunute hulgas. Kihv kaela!

RPG
Troika, kirjastas Activision
Tugi: 1
1,2 GHz protsessor, 384 (512) MB RAM, 3,3 GB kõvaketast, 64 MB kiirendi, Windows 98/2000/ME/XP.
Hind: ca 650 kr