Armed and Dangerous

Kamp lindpriisid varastab õelalt kuningalt maagilise raamatu, millest sõltub fantaasiariigi rahumeelne tulevik.

Jättes kõrvale mõned õnnestumised — mis sündisid ilmselt kogemata, kui olla õel — võib LucasArtsi pidada suurkirjastajatest praegusajal põlastusväärseimaks. Neid huvitab vaid kasum, mis tuleb tuntud kaubamärkide ülekasutamisest või kiirelt-odavalt uute loomisest. Armed and Dangerous kuulub viimaste hulka.

Planet Moon Studiosi maine oli seni kriitikute hulgas kõrge. Samad inimesed töötasid (Shiny koosseisus) varem MDK ning Giants: Citizen Kabuto kallal, mis võeti igati soojalt vastu, ehkki müüsid viletsalt. Ma pole kumbagi proovinud ega oska võrrelda, kuid üks sai ruttu selgeks. A&D on tagasihoidlik saavutus.

Ma oleks selle ilmselt pooleli jätnud, kui poleks meest nimega Tim Williams. Tema kirjutatud ning lavastatud vaheklipid on nii vaimukad ja omapärased, et lausa sunnivad jätkama. Mitte just sündinud klassika, aga siiski üks säravamaid lugusid, mida väljaspool RPG / seikluste haardeulatust kohata võib. Nende pärast tasub niigi täistuubitud kõvakettale 4,5 gigabaidi jagu tühjust tekitada.

Movies-alakaust haarab tegelikult kõigest 1,02 GB. Millele läks ülejäänud, jääb kergeks mõistatuseks. Keskmised on kvaliteet ja pikkus mõlemad. Pilt ja heli on kesised, isegi jahmatavalt arhailised, arvestades, et 3D-mootor on uus, mitte 2000 lõpus ilmunud Giantsi oma. Kohati tekib selge põhjuseta siiski häda pildikiirusega, aga õnneks harva. Milline roll on selles kõiges haibitud Havok.com tehnoloogial, on lausa müsteerium.

Nii üksluist märulit ei julgeks vist isegi LucasArts enam välja lasta, kui vaheklipid ei rokiks. Tüüpiline missioon leiab aset keskpärase välimusega ja koleda taustaga lahmakal maalapil. Vastaseid jookseb ringi lademetes, kuid enamik sama välimusega, mudeleid eksisteerib üldse kokku viis või midagi sinnakanti. Muidugi on nad parajad lambapead, kelle ainus eelis peitub massis. Sama vähe põnevust lisavad ülesanded, mis taanduvad üldjoontes lihtsalt tapmisele. Tihti saadavad sind paar semu, aga neist ei ole üldiselt kasu, ei valva nad seljatagust ega suuda kaua elus püsida — kasutavad pealegi sinu arstipakke, kui neist üle jooksevad. Õnneks ei muuda nende surm midagi, järgmises vaheklipis on kõik reipalt kohal.

Kujunduski jääb vaimuvaeseks. Maastik tundub odav ja tühi, eriilmelisi hooneid saab samuti näppudel kokku lugeda. Paljud neist lähevad muide ilusti katki, kui mürtsu teha. Vahel hakkab silma kõrts, kus teatud koguses elusid-laskemoona taastatakse.

Üldine pilt pole muljetavaldav, aga paljud disaini-otsused panevad lausa õlgu kehitama. Näiteks miks lisada klahv relva laadimiseks, kui maast korjatud moon lisandub otse pooltühja salve? Kelle poolt ja milleks missioonide eest raha pudeneb, kui sellel pole absoluutselt mingit rakendust? Samuti tundub mõttetu näidata iga taseme järel, kui palju raha sinu mässajate kamba eest kuningas välja paneb. Miks on kuulipildujaid nii kerge vallutada ja miks neist ainult paaril korral endal kasu on? Ülesannete kirjeldused on kohati segased.

Hea sõna lisades võib öelda, et sind hoitakse pidevalt pingelises tegevuses, mis ei lase otseselt igavust tunda. Kümnendast tasemest ülesehitus isegi paraneb, pakkudes kohati silmamõnu. Näiteks mägede keskel asetsev vanadekodu või sibulakaevanduse linn vastavad kujutlusvõimest pungil vaheklippidele vähemalt natuke. Eraldi elamuse annavad vahepalad, kus istud paigal ja hoiad kuulipildujat, et lähenevad salgad maha nottida. Need sobituvad loosse üllatavalt hästi.

Relvi on vähe, aga need on vähemalt tuusad, mis aitabki taluda rutiini. Kuulipilduja üksi osutub nii kasulikuks, et ajab pea alati asja ära. Eredamad leiud: kaasaskantav must auk (imeb kõik endasse), hairelv (uim ujub maapinnal vastase juurde ning hai pistab ta nahka), pasunakujuline pommiheitja. Kahju ainult, et nendele leitavad täiendused kaovad alati uuele tasemele jõudes ära.

Nagu viimasel ajal levinud, rakendub määratud klahvi all hoides 1. isiku vaade, et kergemini sihtida, aga see on vähem õnnestunud kui hiljutises Freedom Fightersis. Välja arvatud juhul, kui kantakse selga kinnituvat reaktiivmootorit. Hõljudes mätsib läbi silmade sihtimine väga hästi. Igal tasemel leidub peidetud märk, mille leidmine avab menüüs lisakraami. Tähtsaimad on võimalus ühekaupa tasemeid proovida ning klippe vaadata. Leidub veel näiteks petukoode ning boonusmissioone, aga nood pakuvad midagi ainult A&D sõltlasele.

Tagasi vaadates olen kergelt imestunud, et vaheklipid motiveerisid lõpuni jõudmiseks ühe hooga terve nädalavahetuse kulutama. Maania toimetamine süstib minusse vist masohhismi nagu Mart Redi näib ammu arvavat.

Märul

Planet Moon, kirjastab LucasArts

Tugi: 1

1 GHz Athlon või PIII (1,5 GHz Athlon XP 1500+ või P4), 256 (512) MB RAM, 32 (64) MB kiirendi, 4x (16x) CD, 4,5 GB kõvaketast

Hind: ca 800 kr