Aleksei Turovski: ümarmudil – väike maitsev uuskohalik
Mis kummaline tegelane on ümarmudil ja kas ta on tulnud, et jääda? Aleksei Turovski tutvustab lähemalt seda alles hiljuti meie kanti ilmunud mitte just kaunist, kuid maitsvat kala.
Ümarmudil (Neogobius melanostomus), vana nimetusega leina-mudil, on meie vetes üsna hiljutine, kuid ülimalt edukas võõrliik. Esimene ümarmudil Eestis leiti Pärnu lahest 21. aprillil 2002. aastal.
Paar aastat püsis see ka ainuleiuna, kuid oletatavasti 2009. aastal sattus meie rannikuvetesse, ilmselt suurte laevade ballastveega ümarmudila nüüdseks võimsaks kasvanud populatsioonile alguse pannud kalade kogum. Täna esineb see kala Soome lahes, näiteks Kakumäe lahes, ja Pärnu lahes tõepoolest lausa massiliselt. Väinameres ja saarte läheduses on neid esialgu veel vähem.
KES JA KUST? Kalal on kõrge ümarik pea ja suhteliselt väike suu, mille nurk ei ulatu silma esimese neljandikuni. Tal on kaks seljauime, millest esimesel on luukoest uimekiired, nii nagu ahvenalistel ikka. Mudillastele omaselt on seljauimed teineteisest selgelt eraldatud. Esimesel on must laik. Kala värvus varieerub tugevasti, ulatudes kollakashallist pruunikashallini. Külgedel, eriti keha tagumisel poolel on korrapäratud tumedamad laigud. Ainult fertiilsed isased on üleni mustad heledamate rinnauimede servadega. Liigil on kõrge, suhteliselt suur ümarik pea. Suured kõhuuimed on teineteisele tihedalt lähenenud ja moodustavad nn imilehtri, mille abil saab kala end turvaliselt ja kindlalt paigal hoida isegi väga ägedasti liikuvas vees. Ümarmudil on ka väga suure soolsustaluvusega.
Peamiselt Aasovi, Musta ja Kaspia mere päritolu ümarmudil tunneb ennast suurepäraselt ka jõgede suudmealadel, isegi Moskva jões, ja ka Põhja-Ameerika Suures järvistus. Ümarmudil elutseb ranniku lähedal, kuni 20 meetri sügavusel ning kolib ainult talvel sügavamale, kuid ka siis mitte sügavamale kui 60 meetrit. Kala eelistab kõva, mudast, liivast või kruusast põhja.
PIDEV KUDEJA. Ümarmudil koeb portsioonselt, kuid peaaegu pidevalt – aprillist septembri-oktoobrini. Maksimaalne kudemiseks sobiv veetemperatuur on 15 kraadi ning viljakus võib ulatuda 3900 marjaterani. Marjaterad on munakujulised ja nende ühel otsal on kleepuvad jätked, millega need siledale pinnale kinnitatakse. Kõige edukamalt koeb ümarmudil kivide peale. Kivid on tavaliselt eelnevalt isase poolt suuga puhastatud. Emane kleebib marja kivide pinnale, mitte merepõhja.
Emasel kulub mitu tundi isase pakutud kudemispaigaga tutvumiseks. Veendunud, et paik on kudemiseks sobiv, muutub emane veidi tumedamaks, isane aga samal ajal päris mustaks. Kudemine ise võtab aega mõni tund, misjärel emane lahkub, isane jääb aga mõneks ajaks marja valvama ja suuri rinnauimi liigutades seda aereerima. Pärast seda sureb enamik isaseid, emased aga koevad mitu korda, kuid ka nemad ei ela enam kuigi kaua pärast seda. Emastest varem suguküpseks saavate isaste eluiga on maksimaalselt kolm aastat, emastel kuni viis. Kõik kolmeaastased ümarmudilad on suguküpsed ja asuvad usinasti kudema, kui temperatuur vees tõuseb umbes 10 kraadi juurde.
Ümarmudila maksimaalne pikkus on 25 cm, emased on suuremad. Kaal kõigub suurematel kaladel 100 grammi piirimail.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! septembri/oktoobri numbrist.
