Ahvena rihmamine ehk püük suvesikuskatega

 (5)
Ahvena rihmamine ehk püük suvesikuskatega
Raimo Kummer

Rihmamiseks kutsutakse suvesikuskatega ahvenapüüki Peipsil. Miks see atraktiivne püük niisuguse nime on saanud, ei ole täpselt teada, kuid aktiivse võtu korral hakkavad paadisolijate käes sellise kiirusega jõhvi ja kala paati lappama, et iseenesest sobib nimi väga hästi. Vahel nimetatakse püügiviisi ka lihtsalt püügiks suvesikuskatega ja ka püügiks tuttidega.

Ehkki heal lapsel on mitu nime, jääme meie selguse huvides edaspidi rihmamise juurde. Tõenäoliselt on tegemist kõige robustsema ja algelisema kalapüügiga, mida Eestis harrastatakse, kuid sellelgi on nii varustuse, kala otsimise kui püüdmise juures omad iseärasused, mida edukaks püügiks peab teadma. Ainsad kallid vajaminevad asjad rihmamiseks on paat ja mootor; ülejäänud varustuse, kui on veidigi käsitööoskust, saab kokku väga odavalt.

Hilissuvisel ja sügisesel Peipsil, kui kala on juba parves, on ahvena kättesaamine üsna lihtne — kes ikka ussi või landi vette laseb, see naljalt kalata ei jää. Püüda võib tavaliste vabinalantide, pöörlevate ja plekkidega, võdikuga või kolmest väikesest võdikust ja tinaraskusest koosneva rakendusega. Edukalt saadakse kala ka talisikuskaid üle paadiääre solgutades. Kuid n-ö vanakooli Peipsi mehed lähevad suvel ahvenat püüdma spetsiaalsete suvesikuskatega ja kui üles leitakse ilusa kala parved, võivad saagid küündida saja ja enama kiloni mehe kohta. Mõned rihmamist proovinud inimesed peavad seda igavaks, umbes nagu tursapüüki Norras, sest kui toituv kala on all, pole vaja teha muud, kui rakendus üle paadiääre visata ja taas välja kiskuda ning pole ime, kui pideva vehkimise tulemusena õhtuks käelihased valusaks jäävad.

Seotud lood:

Varustus
Rihmamisel kasutatav varustus, nagu öeldud, on lihtne ja robustne. Peipsi kohalikud kasutavad tavaliselt puupulgast veidi käepärasemaks voolitud ritva. Toorikuks sobib ideaalselt 2,5x3,5x35 cm puulatt, mille käepide jäetakse natuke jämedam, pitsiosa (kui seda üldse pitsiks saab nimetada) aga peenem. Käepidemesse keeratakse kolm kruvi, mille peale lapatakse tamiil. Rulli rihmamisel ei kasutata, see võtaks liiga palju aega. Pitsiotsast mõne sentimeetri kaugusele keeratakse paar keerdu teipi, et vältida ridva soovimatut lõhenemist, seejärel lõigatakse ridvaots vaibanoaga keskelt lõhki. Sellesse lõhesse kinnitatakse püügi ajaks jõhv. Igati püügikõlbuliku ridva valmistamiseks ei kulu üle poole tunni.

Püügiliiniks sobib ideaalselt 0,5–0,6 mm läbimõõduga monofiil ja nii jämeda jõhvi kasutamisel on omad põhjused. Esiteks lapatakse püügi ajal tamiil hooga paadipõhja ja jämedam jõhv ei lähe sassi; kui aga juhtubki minema, on seda lihtne jälle lahti harutada. Teiseks peab ahvenapüügi rakendus olema tugev. Tõsi — enamik inimesi on harjunud ahvenat püüdma kerge ja peene varustusega, kuid siis püütakse kalu ühekaupa ja mitte kümnete kilodega. Kolm, vahel ka neli ahvenat ühel liinil teevad aga sellist tantsu, et peenikesest jõhvist jääks üsna kiiresti järgi vaid räbalad. Uue rakenduse sidumine võtab aega ja kui sellega lõpuks ühele poole jõutakse, võib parve võtt juba läbi olla. Peenema rakenduse kasutamine ei muuda ka püüki tulemuslikumaks ehk selle järgi puudub lihtsalt vajadus. Lisaks on rakendusel sees ka mitu sõlme, mis peenikese tamiili veelgi nõrgemaks muudavad.

Kõige keerulisem osa püügivarustusest on sobiliku sikuska leidmine. Enamik püüdjaid teeb oma sikuskad ise või valmistab need mõni tuttav meister. Mõned suvesikud on mulle silma jäänud ka Peipsi-äärsetes kalastuskauplustes, kuid korraliku ja hästi töötavat mudelit ei ole ma seni veel näinud. Ehkki pildi pealt vaadates võib jääda mulje, et tegemist on suvalise kujuga tinaplönniga ja alla võib lasta ükskõik mida, saab reaalsel püügil üsna kiiresti selgeks, et nii see siiski ei ole. Olulised on siku kuju, mäng ja isegi värv.

Loe veel

Laias laastus kasutatakse kolme erinevat tüüpi sikuskaid: jäigalt kere külge kinnitatud konksudega, vabalt rippuva konksu ja üldse ilma konksudeta. Kõiki sikutüüpe ühendab vaid see, et need valatakse tinast ja loomulikult on kõiki tüüpe erineva kuju ja raskusega. Tina võib teatavasti olla väga erinevat tooni, parimaks suvesiku materjaliks peetakse nn kaablitina, kuid edukalt töötavad ka muu koosluse ja tooniga tinast tehtud sikud. Sobiliku kerekuju leidmine vajab aega ja katsetamist. Vanemate Peipsi meeste sikusid vaadates võib aru saada, et nende valamiseks on kasutatud puust vorme. Puuvormi tegemine on aga üsna keeruline, lihtsam on üritada vorm valada kipsist.

Kõige levinumad on jäigalt kere külge kinnitatud konksudega sikud, sest püük nendega on kõige tulemuslikum ja kiirem. Leili aetud ahvenaparv haarab nii punase lõngaga väikeseid kolmikuid kui sikut, vahel lausa nii aplalt, et kala on sikuska mõlema konksu küljes. Selliseid sikusid peaks kaasas olema kahes raskuses, ca 40- ja 80-grammistena, esimene sobib ideaalselt püügiks ankrus olles, teine triivides. Jäikade konksudega sikudel on ainult üks miinus — neid võib kuluda palju, sest Peipsi põhi on kohati kivine. Veel võib niisugune siku takerduda salavõrku või külge saada aastate jooksul järvepõhja jäänud rämpsu.

Põhja haakunud siku päästmiseks tuleb tegutseda kiiresti. Kui on selge, et tamiili enam vabastada ei jõuta, tuleb puidust sikuritv üle parda visata ja siis paadiga üles tagasi sõita, ritv uuesti kätte saada ja üritada sikuska ülalpool kinnijäämiskohta vabaks raputada. Kivi tagant see enamjaolt ka õnnestub. Kui siku on jäänud salavõrku või millegi muu suurema külge, tuleb appi kutsuda teine paat, kes peaks üritama objekti ankruga välja tragida. Minu selliseks omapäraseimaks „saagiks“ on vana ja roostes soome kelk.

Kinnijäämise vältimiseks teevad mõned kalamehed sikuskad üldse ilma konksudeta. Peamiselt kasutatakse neid püügil triivis, kui kinnijäämise oht on suurem.

Lahtise (st rippuva) konksuga sikuskate mõte ei ole päris selge. Enamjaolt aetakse vabalt rippuva konksu jalale väiksem võdik või lisatakse sinna punase lõnga tutt, kuid kala nendega rohkem või paremini ei saa. Küll aga kipub lahtine konks tamiili takerduma ja püüki rikkuma.
Rakenduse viimaseks osaks on pisikesed kolmikud, mille külge seotakse paar juppi punast lõnga. Tihtipeale lõigatakse kolmikutel üks haru ära, sest kala ahmib tutid korralikult kurku ja kaheharulist konksu on neelust kergem kätte saada. Väga edukalt saab püüda ka üheharulise konksuga. Mõned kalamehed eemaldavad konksudelt ka kidad, et kala päästmine konksu otsast oleks veelgi kiirem ja et seda saaks teha vaid rakendust raputades. Punase lõnga materjalil ja toonidel erilist vahet ei ole.

Kogu rakendus näeb välja järgmine — kõige all on tinasiku, siis seotakse 15–18 cm vahedega otse põhiliinile väiksemad, kuid kvaliteetsed landilõksud ja nende külge kinnitatakse lõngatuttidega kolmikud. Pealiini tasub ridvale panna vähemalt paarkümmend meetrit, sest triivis püüdmisel jääb rakendus paadist üsna mitme meetri kaugusele.

Lisaks otsesele püügivarustusele läheb üht-teist vaja ka paadis. Kindlasti peaks kaasas olema u 50 meetri pikkune ankruots, sest püügi ajal tuleb paat otse ahvenaparve peale lasta. Hea, kui ankruotsa on võimalik kiiresti ühest poordist teise ümber tõsta ja kinnitada, sest kui parv veidi liigub, saab sel moel väga kiiresti paadi asukohta veidi muuta. Kasulik on kaasa võtta ka triivankur, et vajadusel saaks aeglustada paadi liikumist triivis olles ja võita aega täpselt aktiivse parve peal püüdmiseks. Abiks on ka erkpunaseks värvitud, nööri ja raskusega varustatud poi, millega saab vajadusel täpselt märkida aktiivse parve asukoha ja triivi lõppedes uuesti samasse kohta tagasi sõita.

Et hilissuvel ja sügisel käib kala otsimine peamiselt kajakate ja teiste kalameeste järgi, on mõistlik järvele kaasa võtta ka hea binokkel. Suvel tuleb kindlasti mõelda ka kala säilitamisele ja kaasa võtta külmapatareidega jahutuskast. Päikeselõõsas kalale minnes on tark hommikupoolikul püütud kalad kindlasti ära puhastada ja jahedasse panna või siis kaldale külma ruumi jahtuma toimetada.

Kala otsimine ja püük
Ahvenaparvede otsimine käib kajakate järgi. Kui suured ja aplad ahvenaparved hakkavad maimu õgima, tõusevad pisikala parved pinna lähedale. Inimsilmale jääb see kaugelt nähtamatuks, kuid kajakad suudavad sellised kohad leida kilomeetrite tagant. Kui järvel on näha kohta, kus kajaparv n-ö raiub, mis väljendub selles, et kümned linnud tiirutavad ühes kohas veepinna lähedal, aeg-ajalt otse vette sööstes, siis selles kohas on ka ahven. Raiumist nähes tuleb paadiga otsekohe kajakaparvest veidi ülespoole sõita ja end pika ankruotsa abil õgivale ahvenaparvele peale lasta.

Tihtipeale on kala kalda läheduses ja püüda saab juba poole kilomeetri kaugusel, kuid vahel tuleb kala leidmiseks ka kaugemale sõita. Kui raiuvat kajakaparve kuskil näha ei ole, tasub vaadata, kas suurem hulk linde lendab ühes suunas ja kui lendab, siis neile järgi hoida. Eriti tähelepanelikult tasub järgida, kuhu lendavad suured merikajakad, vanad kuked, nagu kohalikud neid nimetavad.

Kui raiuvaid kajakaid kusagil näha ei ole, tasub otsida kohti, kus suurem hulk linde koos vees istub. Kui pisikala enam pinda ei tõuse, maandub parv tavaliselt mõneks ajaks samale kohale, kus hetk tagasi süüa anti. Võimalik, et just selles kohas on ahvenaparv ikka veel paigas ja sikuskaga hakkab kala saama.

Vahel tuleb ette päevi, kus raiuvaid kajakaparvi ei õnnestu üldse näha, siis tuleb üritada püüda umbes. Eelkõige tasub sellistel päevadel joonduda kohalike järgi — suure tõenäosusega teavad nad mõnda eelmistel päevadel leitud kohta, kus kalaparv võib veel alles olla.

Kui raiuvat kajakaparve näha ei ole, on kõige parem taktika alustada püüki triivis ja kui kala võtma hakkab, märgistada koht poiga, et triivi lõppedes samas kohas uuesti proovida. Kui esimesed taktikad tulemust ei anna, tasub kala otsima minna madalike servadesse või kohtadesse, kus kaldamadalad järsult sügavamaks lähevad, näiteks Kodavere juures, Taaliku või Sahmeni madalike ümbruses. Tihtipeale ei ole neis kohtades näha ühtegi kajakat, kuid aktiivset kala jätkub sellegipoolest.

Lõpetuseks mõni sõna ka püügist endast, mille tehnika on lihtne ja sarnaneb üsna palju talvise sikupüügiga. Sikuska lastakse vastu põhja ja tehakse üsna järske, 10–30 cm pikkuseid tõsteid. Kui talvel tuleb kala ärahirmutamise vältimiseks tõsted vahel üldse järgi jätta ja sikut lihtsalt kergelt raputada, siis suvel kala hirmutamise ohtu ei ole, tõsteid võib teha pidevalt. Kui kala on küljes, ei tasu ootama jääda, et ka ülejäänud konksud ära võetakse, vaid tamiil tuleb kohe paadipõhja lapata. Kui all juhtub olema suurema kala parv ja võtt on hea, on võimalik paati tuua ca 10 kilo kala tunnis. Kui ühes kohas võtt lõpeb, pole mõtet sinna paika ootama jääda, vaid mõistlik on üles otsida järgmine aktiivne parv.

Rihmamishooaeg algab juba juuli teises pooles ja kestab niikaua, kui ilm lubab Peipsil käia. Kala tuleb ka 30-kraadises päikeselõõsas ja peegelsileda veega, kuid suurimad saagid saadakse siiski veidi tuulisema ilmaga.

Lugu ilmus Kalastajas nr 60
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!