Aapua blogi: ekstreemlutsukas
Ühesõnaga, 1. jaanuaril õnnestus ärgata ilma igasuguse pohmakata (kuna õhtu möödus ilma grammigi alkoholita loomulikult. Jälle, kui mitmendat aastat juba...). Loomulikult tundus eriti püha idee olevat Kasarile sõita ja mõni libedik veest välja võtta. Õnnestus lausa oma lemmikkoht saada, kedagi polnudki ees. Oki, õhtu edenedes igasuguseid kloune siia ja sinna ikka tilkus, kes lihtsalt käisid prožektoritega mööda kallast edasi-tagasi, muutes öö valgemaks kui päeva (mõtlesin kohe oma kolleegide kalakaitsjate peale, neil kah järjest uuemad ja võimsamad lambid peale tulemas, neil on tõesti valguse mõttes öö muutmine päevaks käkitegu), ja oli ka neid, kes lausa auto esitulede valgel toimetasid, tuled loomulikult jõe peale suunatud. Ma jäin suht pimedasse kohta ja tulemuseks 12 kala pluss üks ilusa kala äraminek pluss päris mitu väga ilusat võtuseeriat, mis kahjuks blangiks jäidki. Ja kalad mitte päris ööussi mõõtu, sekka ka kaks poolemeetrist ja veel paar suti lühemat.
Aga see pole tegelikult point. Lihtsalt hammas läks kole verele ja üleeile õnnestus Bobo Sander viimastest ussikarpidest lagedaks teha ja eile poolkavalusega ennast töölt varem ära nihverdada, et valges jõele jõuaks (loodan, et boss neid ridu ei loe. "Ah seda see "koolitus" tähendaski... Ja ise tegelikult teed tööluusi, jah?!?!? Mis kuradi lutsud?!?!") Tegelikult, etteruttavalt, polekski vaja olnud nii vara jõuda. Idioote on küll palju, aga selliseid puhtahulle siiski mitte niiväga ja ilmselt poleks olnud probleeme ka kell 6 või kell 7 laekumisega. Kõik püügikohad vabad, mine kuhu tahad.
My ass... Miinus teistmed (vist 12, aga jummalast pohh see täpne number), kirdetuul ja mingid 15 metra sekundis. Avatud kaldalõik. Nii et jummalast lagedal kogu tegevus. Oki, aga algusest peale siis. Riiete vahetamine oli võimalik ainult autos, töötava mootoriga. Nii kui särgi kohendamiseks välja läksin, hakkas sigakülm ja paha ja vastik. Aga kui ükskord riides olin, ei tundunudki see üritus enam absurdina. Illusioon...
Olin nimelt tuulevarjulises kohas oma autoga. Vedasin oma nänni siis jõe äärde, seal sai tegelik olukord ilmaga ikka väga ruttu selgeks. Hakkasin protsessidega peale. Tegin kohe vea, et panin 2 spinnat järjest püügile. Mõlemad küll ainult 2 lipsuga, aga 4 konksu söödastada sellistes oludes oli too much... Teist tonkat sisse visates tamiili näpu all ma enam ei tundnud. Kinnaste kätte panek oli samuti ainult visuaalselt jälgitav, mõlemad käed olid absoluutselt tuimad. Kui poleks soojapatju kinnastes (ja ka kummikutes) olnud, oleksin ma ilmselt praegugi veel jõe ääres. Täiesti surnud külma kätte. Lisaks: ehkki hoidsin usse põues, sisuliselt karbi avamisega kirjutasin ma alla nende surmaotsusele läbikülmetamise teel. Sest minutiga oli terve karbi sisu kivikõva. Tra sa paned selliseid konksu otsa! (valge aeg oli, esimese ringina läksid käiku s*takad. Öökad õnneks elasid külma paremini üle. Need läksid pulgaks ca 3 minutiga. Kusjuures külmusid nii kõvaks, et ehitusega sinapeal olevad mehed oleksid osanud neid ilmselt naelte asemel kasutada).
Ühesõnaga, iga operatsiooni järel, kus kindad tuli käest võtta, oli pärast pikk taastumine ja meeletu valu näppudes, kui nad jälle üles sulasid. Mõtlesin, et dai pohh, kui veel kala peaks tulema, mis siis veel? Paljaste kätega lutsu prepareerida, seda lima ja vett jne?!?!? Ja nad tulid, kus sa pääsed!... Kellukestest polnud enivei abi, vähemalt esmamulje põhjal, tuule käes vehkisid ridvad kui pöörased kogu aeg. Ent siiski, sekka käis täiesti selgelt eristatavaid tõmbeid.
Loe artiklit täispikkuses siit.
