Tänane sõda Ukrainas on piisavalt kaugel, et plahvatused meile tuppa ei kosta, samas tunnetuslikult lähedal geograafiliselt ja veelgi lähemal meedia ja sotsiaalvõrgustike vahendusel. See, et päris sõda võiks puhkeda tänapäeva Euroopas, ei tundunud mõni aeg tagasi reaalne. Aga nii see on ja reaalsusesse toibudes tekib järgmine küsimus – mis saab edasi? Kas meie oleme järgmised?

Tuntud vene politoloog Andrei Piontkovski teatas oma hiljutises intervjuus Läti ajalehele Neatkarīgā Rīta Avīze, et Balti riigid on suure tõenäosusega järgmised kui Putin Ukrainas võidab. Tegelikult ei pruugi sel vahet olla, kas Venemaa võidab või ei võida praegu, me oleme nii-öelda järgmisena sihikul nagunii. Seda enam, et võidu definitsioon ei ole ammu enam üheselt selgepiiriline. Putini-Venemaa ambitsioon on taastada endine deržaava, ehk võimas Vene suurriik – selles ei tohiks tänaseks enam kellelgi kahtlust olla.

Ma ei taha kedagi hirmutada, kuid vaadates olukorda realisti pilguga, siis küsimus ei ole selles, kas sõda Venemaaga tuleb meie õuele, vaid õige küsimus on – millal? Ka siis kui Putin sureb või vahetatakse välja, ei tasu hellitada lootusi sõbraliku ja päriselt demokraatliku Venemaa osas. See ei ole vaid ühe mehe mentaliteet ja soovunelm, see on oluliselt suurema grupi ambitsioon, nagu kirjeldas kindral Laaneots juba 2014. aastal.


Seega millal? Vähemalt viis aastat, on minu tagasihoidlik pakkumine, loodetavasti rohkem. Kui viis aastat on aeg, mille jooksul me peaks tegema kõik, mis võimalik, et olla valmis ennast edukalt kaitsma ka üksi.


Miks viis aastat? Sõltumata praeguse Vene-Ukraina sõja tulemusest, vajab Venemaa taastumist nii tehnikas kui ka moraalis. See võib võtta rohkem, kuid sellega ei tasu riskida.


Miks üksi? Sest me saame 100% kindlad olla vaid iseendale. Ma ei sea siin kahtluse alla meie liitlassuhteid ega NATO artikkel 5, kuid miski ei ole kindel enne kui see on juhtunud. Palju võib maailmas muutuda selle ajaga. Seega baastase peab olema täielik iseseisev kaitse, millele liitlaste toetus on vaid sõja lõppu kiirendav boonus.


Kuigi me täna ei tea, kui hästi Ukraina tegelikult oli sõjaks valmistunud, siis saab ta senini olukorra haldamisega päris hästi hakkama. Ja see annab lootust ning ka kinnitust, milleks meil tarvis valmistuda, et ise edukas olla. Muidugi on täna veel vara teha põhjapanevaid järeldusi, kuid mitmed juba ilmselged õppetunnid on olemas, millest pisut põhjalikumalt allpool.


Laiapindsus


Laiapindne riigikaitse on olnud ametlikul tasandil teemaks juba pea kolmkümmend aastat, arenedes „totaalkaitsest“ (Laaneots 1995, Julgeolekupoliitika alused 2004) „avara julgeolekukäsitluseni“ (Julgeolekupoliitika alused 2010). Semantiliste ilustustega on selle mõte jäänud ajas samaks – kogu rahva pingutuse ühendamine iseseisvuse kaitseks. Ehk siis sõjas agressori vastu on aktiivsed osalised kõik ühiskonnagrupid, mitte vaid relvajõud.

Täna Ukrainas me näeme selle kolme peamise riiki kaitsvat väe jõudu reaalajas, kus lisaks regulaarvägede ja maakaitse tekitatud hävingule, tõrjuvad kodanikud vene tanke inimketina seda samal ajal kogu maailmale läbi mobiilide edastades. Need on kolm eristuvat, kuid samas teineteist toetavad süsteemi, mille tark kombineerimine ja õige relvastamine annavad tunduvalt suurema summa kui vaid kolme liidetise summa, sest tugevdavad kõik teineteist moraalse jõuga. Lisa siia veel oskuslik meediakampaania, mida ukrainlased suurepäraselt praegu haldavad, on muu vaba maailma toetus nii moraalset kui materiaalselt tagatud.

Me ei tea täpselt täna kui valmistunud nad laiapindselt tegelikult olid, kuid kui ka ei olnud, siis kriisis toimus see ühinemine kiiresti. Meie küsimus iseendale täna on see, kas meil on luksust loota, et selline praktiline totaalkaitse hakkab ise toimima kriisis või tuleks teha tõsisemaid pingutusi ja ettevalmistusi juba rahu ajal. Mida paremini oleme valmistunud, seda väiksemad on kaotused. Meil on selles valdkonnas täna veel paraku palju lahendamata, vaatamata suurejoonelistele ideedele.

Väiksema võitlus suurema vastu


Eesti on kordades väiksem kui Ukraina, kuid see ei tohi olla heidutus meile. Oluline ei ole suurus, vaid lahendused, mis muudavad suurema vastase eelised olematuks. Just selliselt tuleb läheneda tulevasele võitlusele. Tänane sõda naabruses on meie parim õppetund ja labor. Kuidas arendada oma kaitsevõimet nii, et viie aasta pärast oleks me valmis? Vastus on: arukalt. Mille peale tuleb omakorda küsida, kas me tahame „võidelda lahinguid, mis sobivad meie relvadega“ või „sobitada relvad lahingutesse, mis meil on tarvis pidada“?

Taktikad


Enne kui rääkida relvadest, tuleb käsitleda taktikaid. Taktika on meetod, tegevusviis, kuidas rakendada inimesi ja relvastust vastase vastu õigel ajal õiges kohas. Iga taktika on unikaalne, loov lahendus, mis kavaldab üle vastase. Et olla edukas, tuleb ise alati vältida vastase tugevuse ette jäämist ja rünnata teda läbi tema haavatavate nõrkuste. Suurepärane näide praegu Ukrainas on massiline vene kütuseveokite ründamine, mis sunnib vene sõdureid oma lahingumasinaid lõpuks hülgama ja jala põgenema. Milleks riskida eluga võitluses tankiga laupkokkupõrkes kui saab selle kasutuks muuta kütuse juurdevedu takistades.

Lisaks, mahajäetud tankil saad paagi ise täita ja enda poolt kasutusse võtta. Selleks, et seda teha, on aga tarvis piisavalt koolitatud ja adekvaatselt relvastatud võitlejaid ka vastase peajõudude taga ja nendel suundadel, kus meie põhijõud ei ole valmis vastast tõrjuma. Siin tuleb appi Kaitseliidu baasil moodustatav maakaitse oma värske territoriaalkaitse võitlusdoktriiniga.

Kui me kõik tunneme tavavägede olemust, mis seisneb suuremate vägede liigutamises või nendega positsioonide kaitsmises vastase rünnakute eest, siis hoopis erinev on maakaitse taktika. Selles ei anta ennast vastasele sihtmärgiks, vaid pigem oodatakse tema peajõudude möödumist varjatult, et just rünnata tema nõrgemini kaitstud, kuid eluliselt olulisi üksusi.

Sellist taktikat saab ellu viia vaid hajutatud väikeste üksustega, kes saavad ennast varjata vastase sensorite eest. Nende sihtmärgid on vastase logistika, juhtimispunktid ja toetusrelvad, mis jäävad piisavalt kaugele teise poole regulaarvägede eest, kuid ilma milleta ei suuda vastase eesmised jõud kaua võidelda. Rünnates staape, muudame vastase ründeüksused pimedaks ja kurdiks. Hävitades tagalaveoseid, jäävad kuivaks nende tankide ja soomukite paagid, tühjaks padrunisalved ja nälg hakkab näpistama agressori kõhtu. Just sellisele võitlusele on suunatud Kaitseliidu poolt arendatava maakaitse põhipingutus.

Kuigi ma ei saa seda täie kindlusega väita, siis on jäänud mulje, et Ukrainas ei hakanud selline maakaitse kohe alguses tööle. Vast see võimaldaski vastasel algul suhteliselt kiiresti liikuda ja nüüd, kus maakaitse on ennast käigult käima saanud, on tulemused näha. Kuigi Ukrainas tegusevad nii siseministeeriumi kui ka kaitseministeeriumi alluvuses vastavad üksused, siis tegelikult ei ole see tähtis, kelle embleemiga tegusid tehakse.

Oluline on see, et agressorit rünnatakse agressiivselt tema sügavuses nagu viirus laastab organismi seestpoolt. Võib spekuleerida, sest täna puudub meil selge teadmine, et kui maakaitse oleks olnud valmis alustama esimesel päeval, siis poleks vene väed võibolla nii kaugele jõudnud kui nad on täna.

Meie õppetund on see, et omades aastakümnete traditsioonidega Kaitseliitu, siis peaksime suutma olla tulevikus õigete üksuste ja relvadega õigel ajal õiges kohas, et tekitada vastasele strateegiline probleem kohe algul.

Kuidas seda teha targalt? Lisaks väljaõppele, mis on juba loodud, tuleb need väikesed üksused ka vastavalt relvastada. Osa relvi, millest all juttu, on Kaitseliidul olemas, kuid mitmeid süsteeme tuleb veel lisada ja arendada. Jäägu see teadjatele teada, mis täna on, mis tulemas ja mida veel plaanitud pole, kuid tasub sellele mõelda.

Allpool käsitlen selliste relvasüsteemide kasutamist, mis maakaitses annavad soovitud tulemust vastase materiaalse ja moraalse jõu hävitamiseks nii, et maakaitsjad ise jääks vastase surmavast ulatusest võimalikult eemale. Materiaalses mõttes on need ka kõik kulutõhusad relvad ehk kasutatava relvasüsteemi omahind jääb reeglina tublisti alla hävitatava vastase relvasüsteemi maksumusele.

Üks olulisemaid põhimõtteid on ka see, et kõik varud tuleb täielikult hajutada: elementaarsed relvad ja laskemoon kodudesse, et oleks tagatud kohene võitlusvõime loetud tundidega. Ei tohi olla suuri lahingvarude ladusid, mida on kerge puruks pommitada. Iga allüksus peab omama varjatud ladusid ja peidikuid oma vastutusalas, millest peab jätkuma võitluseks ja eluspüsimiseks vähemalt kuuks ajaks.

Klassikalised relvad


Täpsuspüssid. Lisaks ettenähtud automaadile peavad igas väikeses üksuses olema täpsusrelvad. Kaitseliidul on pakkuda igale oma liikmele M14 poolautomaatne vintpüss, mida võib igaüks ise kohendada – lisada optika, summuti, tugijalad jne. See on hea täpne, kuid samas lihtne relv kuni 600 m kauguselt tabamiseks. Kus iganes vastane peatub, siis saavad täpsuslaskurid piisavalt kaugelt ja varjatult (eriti summutit kasutades) sundida neid istuma suletud soomuses, lõhkuda kalleid vaatlusseadmeid, antenne, radareid, raketisüsteeme jne. Kes välja ennast sirutama või hädale tuleb, sinna ka kukub.


M14 (pintrest.com)

Kuulipildujad. Kuulipilduja on tulejõud ja peamiselt mõeldud grupisihtmärkide hävitamiseks. Kerge ja keskmise kuulipildujaga ei tee palju soomustatud masina vastu, kuid soomustamata masinad on magusad sihtmärgid. Lisaks saab kuulipildujatega teha kaudtuld ca kilomeetri kauguselt, lastes üle metsatuka või künka kaarega tinavihma peatunud vastase pihta (pinnatulistamine). Sellised vabalt langevad kuulid on piisava kiiruse ja energiaga, et ilma ballistilise kaitseta keha tappa või vigastada.


Pinnatulistamine (specialtactics.me)

Miinid ja mürsud. Maakaitse saab oma vastutusalal enne vastase saabumist teha hulgaliselt ettevalmistusi kutsumata külaliste tervituseks. Erinevate juhitavate miinide peitmine teede alla ja äärtesse on üks elementaarseimaid viise, mille ebameeldivust me ise kogesime aastatepikkuste missioonide jooksul Lähis-Ida sõdades. On need ametlikud miinid või muu lõhkematerjal, maakaitsja peab oskama kõike ära kasutada. Miinivõitluse suur eelis on see, et vastasel on korraliku varitsuse korral võimatu leida selle korraldajat ja selle vastu midagi ette võtta. Kumulatiivlaengud läbistavad soomukid, küpsetades nendes terved meeskonnad; kildmiinid ja miinidena kasutatav mürsud rebivad tükkideks väljaspool soomust. Surmav laeng võib olla igas mättas, autovrakis, loomakorjuses, teepiirdes jne. Kasutades nende lõhkamiseks raadioseadmeid, saab maakaitsja hoida piisavat turvalist distantsi vastase vaatluse ja relvade eest. Täna on ka seadmeid, mis töötavad vaatamata vastase poolt signaalide mahasurumisele või saab alati ka kombineerida süütesüsteemi kaablitega, et raadiosignaali tööulatus jääks väljapoole segaja raadiust.


Külgmiin (Eesti Kaitsevägi)

Granaadiheitjad. Neid on kahte liiki granaatide jaoks – kumulatiivsed soomuse vastu ja kildgranaadid. Carl Gustav, AT4, Istallaza, 40 mm jalaväevastased kildgranaadid jne. Hoides distantsi ja varjet 200-300 m kaugusel sihtmärgist teevad sellised relvad tublit hävitustööd. Samuti on need suurepärased relvasüsteemid linnaludes, kus kaitsja saab kiirelt peale lasku varjuda ja liikuda uuele positsioonile. Kuigi kergemad kumulatiivgranaadihetijad ei ole tõhusad näiteks aktiivsoomusega kaetud tankide vastu, siis tšetšeenid lihvisid Groznõi lahingutes oma taktika tankide vatsu toimivaks. Üks mees RPG-7ga lasi nurga alt tanki külgmised aktiivsoomuse plokid ära, teine ja kolmas laskur lasid oma granaadi paljastunud kohta – hävitas. Afganistani võitlejad vene vägede vastu kasutasid RPG rakette edukalt ka kopterite vastu. Ca 100 m kauguselt otse vastu lendav kopter oli suhteliselt kindel tabamus; vigastav või hirmutav tabamus saavutati eemalduva kopteri laskmisel ca 700-800 m kauguselt, kus järgilendav granaat plahvatas enesehävitussüsteemi käivituse tõttu 920 m kaugusel laskjast. Erinevad RPG granaadiheitjad on odavad, kuid väga tõhusad relvad kui neid taktikaliselt kavalalt kasutada. Kui neid õnnestub võidetud vastaselt saada, siis tuleb need kindlasti kasutusse võtta.


Süütepudelid ja napalm. Süütepudel on lihtne ja odav valmistada, peamiselt kasutatav linnaoludes, kus neid varje tagant või kõrgemalt saab vastasele kaela visata. Vaja vaid klaaspudeleid, täita pooleks bensiini ja vana õliga. Kalts koos puupulgaga punniks, lase imbuda, süüta ja lase leegil kinnituda mõned sekundid enne heitmist. Napalm on kleepuv põlev mass, mida saab panna ka pudelisse, vannidesse või saab sellega üle kallata pinnad, mis peaks kauem põlema kui tavaline süütepudeli vedelik. Lihtsaim viis napalmi valmistada on segada vahtplasti bensiini. NB! Vahtplasti sulab sinna palju. Lisada võib veel õli suitsukatte saamiseks.


Süütepudelid (timesofisrael.com)

Miinipildujad. Maakaitsja saab kiirelt liikuda vaid kergete (kaliiber 60 mm, laskekaugus kuni 3 km) ja keskmiste (kaliiber 81 mm, laskekaugus kuni 7 km) miinipildujatega. See relv nõuab head koolitust ja vilumust, kuid on vastase jaoks tõeline õudusunenägu. Soomukit ei pruugi see küll hävitada, kuid lõhub seadmed, rehvid ja soomuskatteta masinad. Tabades laskemoonamasinat, saab olema palju ilutulestikku. Olles mõned miinid teele saatnud, tuleb oma asukohta vahetada, sest vastase suurtükiradarid peilivad laskekoha välja ja sinna võib oodata vastutuld. Soomus all varjus istuvale vastasele see suurt ohtu ei kujuta (kui just luugid lahti pole), kuid väljapuhata kindlasti ei lase.

60 mm miinipilduja (military.com)

Raketid (vastase varudest). Alati tuleb olla valmis kasutama vastase relvastust tema enda vastu. Kui satub kätte tema rakettide varu, mida ta kasutab oma mitmikraketihetijates, siis lisaks tavaliste lõhkelaengutena kasutamisele, saab neid siiski ka tema suunas lendama panna. Rakett lendab sisemise mootori jõul ja tema suunatud lendulaskmiseks piisab ka vastavalt suunatud rennist ning teadmisest, kuidas mootor käivitada. Tavapärane oli näiteks Afganistanis, kus mässulised paigaldasid eelmise sõja aegseid vene 107 mm rakette kas kivide najale või lainelisele eterniidi tahvlile. Süüde seati aku ja munakellaga, ning kui rakett meie baasi suunas startis, ei olnud stardikoha läheduses enam kedagi karistada. Mitte just väga täpne ja hävitav tulem, kuid väga häiriv kohe kindlasti. Iraagis peideti raketid ja suunavad torud isegi veoauto kasti alla.


Peidetud raketiheitja Iraagis (strategypage.com)

Kumulatiivgranaadid. Need on tänaseks juba pisut unustatud relvad, kuid tasub vast taasavastada ja ise toota. RKG-3 eeskujul tehtud laenguid saab kinnitada nii väiksemate droonide alla kui ka riputada varitsuspaigas tee kohale või linnas majade akendest poetada, et need sealt õigel hetkel vastase masinate katusele kukuksid. Iraagis kasutasid mässajad neid hulljulgelt ameeriklaste vastu, visates lähidistantsilt vastu möödasõitvaid maastureid.

Moodsad relvad


Tankitõrjeraketid. Tõsiselt tõhusad relvasüsteemid, eriti „lase ja unusta“ võimekusega (Javelin, NLAW, Spike SR). Silmaga nägemisest kaugema maa peale on kasulik omada „lase ja leia“ rakette, mis leiab ja lukustab märgi alles peale seda kui on kõrgusesse tõusnud (Spike LR). Tankitõrje rakettidest on põhjalikult kirjas selles Forte artiklis. Viimaste rakettidega saab karistamatult kuni 5 km kauguselt ja metsa tagant hävitada ükspuha kui turvatud kolonnis vastase kõige olulisemaid relvasüsteeme.


Spike LR kaamera vaade (steelbeasts.com)

Ründedroonid. Neid on mitut erinevat liiki. On droone, mis lasevad rakette (Bayraktar TB2, MQ-1 Predator jt). Türgi päritolu Bayraktar tõhusust nägime juba eelmise aasta Armeenia – Aserbaidžaani konfliktis ja nüüd teevad need ilma ka Ukrainlaste käes vene tehnika vastu. Siis on droonid, millesse endasse on paigutatud laeng ehk enesetapudroonid (Mini HARPY, Hunter 2-S jt). Lisaks on droonid, mis tavaliselt omal käel kohandatud laenguid sihtmärgile kukutama, nagu pommituslennukid (Punisher). Viimasteks on tihti ka tööstuslikud droonid, mis suudavad kanada arvestatavat raskust. Väidetavalt kasutas Taliban põldude väetamiseks ja umbrohutõrjeks mõeldud droone, millele paigaldas miinipilduja miine kandva ja päästva mehhanismi, et jahtida jonnakaid regioonipealike.

Lühimaa õhutõrje. Tegelikult isegi ülilühimaa, õlaltlastavad raketid (Stinger, Grom jt). Väga tõhusad ja vastase poolt raskelt avastatavad kerged relvasüsteemid. Teevad praegu tõsiseid tegusid Ukrainas. Kahe mehe opereeritavad süsteemid, liigutatavad nii jala, ATV’l kui sõiduautodega. Kui vastase üks esmaseid sihtmärke sõja korral on õhutõrje, siis langevad saagiks suuremad õhutõrjerelvad. Kergeid mobiilseid raketisüsteeme on pea võimatu leida ja nendega saab väga tõsist peavalu teha vastase õhuvahenditele kui sul on neid palju.


Vene kopter kohtub õhutõrjeraketiga Ukrainas (theaviationist.com)

Unistuste relvad


Siia lisaks tänaseks veel pool-ulme valdkonna, kuid mõtlemist väärt arendused. Need ei ole kindlasti täiesti uued ideed, kuid tänaseks võib olla tehnoloogia sealmaal, et neid tasub proovida või siis uuesti proovida. Paljutki neist saaks me ise arendada, sest enamus komponente, millest neid valmistada, on turul mõistliku hinnaga saada.

Roomik- ja ämblikmiinid. Kas peatunud või teel liikuva vastase kolonni juurde hiilimine miini paigaldamiseks on tõsine eluga riskimine. Miin peab olema rünnatava masinaga kontaktis või vähemalt väga lähedal sellele. Ilmselgelt julgestab vastane oma ümbrust. Lahenduseks võiksid olla sellised maadroonid, mis kas raadio teel või kaabliga saavad vajaliku lõhkelaengu vaikselt ja varjatult viia vastaseni. Kuna siledama põllu peal saaks seda teha väikesel roomikalusel, künklikum maastik vajaks ämblikulaadset kandurit. Igal juhul ei tohi need robotid eritada soojusjälge, mis võimaldaks vastasel need varakult avastada ja puruks lasta. Täna on see hääletus ja temperatuurineutraalsus saavutatav tänu hästi arenenud elektrimootoritehnoloogiale.


Saksa roomikmiin Goliath (wikipedia.org)

Robotautojuhid. See oleks sisuliselt auto juhtimine kaugjuhtimise teel, kuid kasutades selleks valmis robotit, mis sobitub minutitega igasse autosse, ega nõuaks ajakulukat tööd auto kohendamiseks. Juhiistmele rihmadega kinnituv kaamera, mootrorite ja hüdraulikaga varustatud konstruktsioon kontrolliks rooli ja pedaale vastavalt turvalises kauguses püsiva operaatori juhtimisele. Vaatluse teel avastamise vältimiseks võib roboti ka inimese sarnaseks maskeerida. See võimaldaks ohutult kasutada madala profiiliga sõidukeid luureks, varustuse veoks ja ka laengute kandjana vastase vastu.

„Uinuvad“ veealused miinid. Dessandiohtlike randade põhja saaks uputada miinide konteinerid, mis lahtipäästes tõuseks pinnale ja aktiveeruks. Sellised ujuvad miinid saaks päästa lahti kalda suunas ujuva soomusmasinate ette ja lõhkemata jäämise korral peaks need mõistliku aja jooksul ise ennast hävitama.

Vettelastavad torpeedod võiks olla alternatiiviks ja täienduseks rannikutõrje rakettidele. Juhitavad, elektrimootoriga, sisuliselt veealused droonid, mis kannavad laengut võiksid olla oluliseks varitsevaks takistuseks randuda soovivate dessantlaevade vastu.


Meredroonid (hsdl.org)

Jaga
Kommentaarid