Claire Muffett-Reece, kes on praegu 43-aastane, kohtus oma abikaasa Scottiga 1995. aastal pubis. Sellest ajast peale on nad alati koos olnud. Paar abiellus 2008. aastal. Neil on pojad Jack ja Max. Naine töötas ajakirjanikuna ja ühendas vanemlikud kohustused kuulsuste intervjueerimisega.

2021. aastal muutus inglanna elu kardinaalselt, kui ta tundis end halvasti ja läks varakult magama, uskudes, et on saanud Maxilt viiruse. Järgmisel hommikul üritas poeg ema äratada, kuid naine ei ärganud. Ta viidi haiglasse ja pandi hingamisaparaadi alla. Hiljem toimetati ta spetsialiseeritud kliinikusse.

Pärast mitmeid analüüse kinnitasid neuroloogid, et patsiendil on entsefaliidist põhjustatud ajupõletik. Naise abikaasal ja vanematel soovitati valmistuda halvimaks. Kuid ravi töötas ja 16 päeva pärast ühendati patsient ventilaatorist lahti.

„Üks esimesi küsimusi, mida ma küsisin, oli „Kuidas kassidel läheb?”,” meenutas inglanna. Talle öeldi, et kassid pandi magama: üks juba aastaid tagasi, teine nädal enne tema haigust. Peagi sai selgeks, et Muffett-Reece on unustanud 20 aastat oma elust.

Inglanna tundis ära kõik oma sõbrad ja sugulased, kuid ei mäletanud paljusid sündmusi. „Ma ei tea, kuidas Scott selles olukorras käituks, kui ma teda võõraks peaksin. Nii imelik oli end peeglist vaadata ja kortse, mida ma ei mäletanud,” tunnistas mälu kaotanud naine. Ta teadis, et tal on lapsed, keda ta armastab, kuid ta ei mäletanud, millal ta nad sünnitas, esimesi koolipäevi ning mis lastele meeldib ja mis ei meeldi.

Scott näitas oma naisele fotosid puhkusereisidest ja pulmast. Muffett-Reece ei mäletanud seda üldse. Neuroloogid selgitasid mälukaotust entsefaliidi järgse komplikatsioonina. Pole garantiid, et mälu kunagi tagasi tuleb.

„Nutsin oma mehe kätel ja kuulasin, kuidas ta mulle rääkis, et mu onu Michael suri kolm kuud tagasi vähki, onu Peter suri seitse aastat tagasi südamerabandusse ja mu nõbu Tash suri 2018. aastal,” rääkis naine. Ta selgitas, et oli kõik need kaotused juba ära leinanud, kuid ei mäleta seda.

Pärast viit nädalat haiglas viibimist lubati inglanna koju ja ta kohtus uuesti oma poegadega, sest lapsed ei tohtinud pandeemia tõttu haiglas oma ema külastada. Muffett-Reece ei suutnud iseseisvalt kõndida rohkem kui paar sammu ning pidi Scottile toetuma, et duši all käia ja riideid vahetada. Abikaasa pidi naise eest hoolitsemisekstöölt puhkuse võtma.

Naine ei mäletanud COVID-19 olemasolu ja oli kohkunud, kui sai teada 11. septembril 2001 terrorirünnakust ja 2005 Londonis toimunud pommiplahvatustest. Ta oli hirmul, kui sai teada maailma muutnud juhtumitest, mida ta ei mäletanud.

„Nüüd tunnen end palju paremini, kuid tee taastumiseni on veel pikk. Magan öösiti halvasti, käies tunnen valu. Pidin loobuma auto juhtimisest ja ma ei saa iseseisvalt süüa teha,” rääkis ta.

Abikaasa tuletab talle pidevalt meelde rohtude võtmist ja toetab teda, kui tal on tugevad valud. Ka pojad üritavad ema aidata ja jutustavad emale oma lemmikfilmidest ja reisidest Hispaaniasse vanavanemate juurde. „Iga päev saan nende käest midagi uut teada, näiteks, milline toit ja muusika neile meeldib,” rääkis inglanna. Naine hakkab tasapisi uuesti kirjutama ja on naasnud tööle.