Maksimaalset efektiivsust näitasid soomusrongid Vene kodusõjas, kus nende vastasteks olid sageli kiiruga kokku pandud üksused või pigem isegi jõugud, millel polnud tihti suurtükiväe toetust, selget käsuliini, piisavalt relvi ja moona ega ka distsipliini. Sellistel sõduritel oli kümnekonna suurtüki-ja kuulipildujavaguniga haavamatu iseliikuva kindluse vastu ainult üks taktika - kiire ja korratu taganemine.

Eesti Vabadussõjas töötas see sõjapidamise viis laitmatult ehkki eestlaste soomusrongidel polnud isegi korralikku soomust: kaitseks olid kas liivakotid või vagunite topeltseinad, mis olid täidetud liivaga. Eesti on väheseid riike kui mitte ainuke, kelle relvajõudude kooseisus on olnud terve soomusrongide diviis, mille koosseisus oli kümme laia- ja kitsarööpmelist soomusrongi.

Eestis loeti soomusronglasi sõdadevahelisel ajal eliitväelasteks ning nende väeosa -Soomusrongirügement- likvideeriti alles 1940. aastal, ajal kui isegi meie lätlastest ja leedulastest naabrid olid tunnistanud soomusrongide mõttetust kaasaegses konventsionaalses sõjapidamises.