Tema kinnitusel ei ähvarda meemesilasi väljasuremisoht, millest on räägitud üle kümne aasta. Nende arvukus on viimase 60 aastaga hoopis oluliselt kasvanud.

Häid uudiseid tõi ajakiri Agriculture, Ecosystems & Environment. Selles ilmunud analüüs näitab, et kui „mesilaste apokalüpsis“ üldse kunagi aset leidis, siis kindlasti mitte viimasel ajal.

Alates 1961. aastast kogutud andmeid analüüsinud rahvusvaheline töörühm leidis nimelt, et mesindatud meemesilaste perede hulk on 60 aasta jooksul tõusnud koguni 85%.

Enim on inimeste poolt peetud mesilaste arvukus kasvanud Aasias, kus keskkonnakaitsestandardid on nõrgemad ja pestitsiide kasutatakse rohkem kui kusagil mujal maailmas.

Omaaegsed halvad uudised mesilaste tuleviku kohta ei põhine tingimata tõsiseltvõetaval teadusel. Mõistlike hinnangute saamiseks ainus viis on loendada mesindatud peresid.

Samuti on nn mesilasperede hukkumise sündroomi (ingl colony collapse syndrome) — mesilaste arvukat seletamatut suremist — täheldatud juba sellest ajast peale, kui ülestähendusi üldse tehtud on, s.t rohkem kui 1100 aastat. Loodus on igavesest ajast igavesti pingutanud selle nimel, et tappa kõiki ja kõike, sh mesilasi.

Kui edukad on siis olnud looduse katsed mesilasi hävitada? Seda on raske öelda, kuna mesilasi pole võimalik kokku lugeda. Rohkem kui 99% mesilaseliikidest ei ehita mesipuid. Inimesed ei tea isegi, kui palju mesilaseliike maailmas eksisteerib.

Mesilaste arvukuse hindamiseks kasutavad teadlased "vahemehi" mesinike näol, kes vähemalt teavad, kui palju neil mesilasperesid on. Samuti on võimalik (keskeltläbi) hinnata seda, kui palju mesilasi on igas peres.

Kokkupuude inimliigiga on meemesilastele üldiselt kasulik olnud. Nii mee müügi kui ka mõnede taimeliikide, näiteks mandlipuude tellimustolmeldamisega on võimalik teenida arvestatavaid summasid. See tähendab, et meemesilaste turvalisus on kindlustatud veel pikaks ajaks.

Mahemeetodil toodetakse mett äärmiselt vähe, kuna loomulike (nt parasiitide nagu varroalestad põhjustatud) surmade tõttu on sellise mesindusviisi puhul kaotused lihtsalt liiga suured.

Asjaolu, et teated mesilaste väljasuremise kohta kujutasid endast moonutatud infot, pole just uudis, mistõttu on aktivistide retoorika Campbelli sõnul viimasel ajal muutunud.

Nüüd kuulevad teadlased üha sagedamini väiteid, et kodumesilased tapavad metsmesilasi – ikka neidsamu, keda pole isegi võimalik kokku lugeda.