"Kasvajate, platsenta ja hematoentsefaalbarjääri suhtes selektiivsete kullerpeptiidide identifitseerimine ja iseloomustamine," "Endometrioosi suhtes selektiivsete kullerpeptiidide väljatöötamine ja iseloomustamine", "In Vivo elektroporatsiooni ja VLP tehnoloogia kasutamine antikehade arendamiseks" - need olid kolm enim katseloomi kasutavat teadustööd kokku 20 omasugusest möödunud aastal, milles kaotas elu kokku 14 914 elukat.

Kõik need katsed on saanud ametliku loa maaeluministeeriumis tegutsevalt loomakatseprojektide loakomisjonilt, mille möödunud aasta töökokkuvõte asub siin.

Ministeeriumi loomatervise ja -heaolu büroo nõunik Kadri Kabel rääkis Fortele, et keskmiselt laekubki aastas teadusasutustelt 20 sellist taotlust. Möödunud aasta kokkuvõtteid uurides selgub, et reeglina neis katsetes kasutatud loomad kaotavad elu kas pentabarbitali süsti või süsinikdioksiidi üledoosi tagajärjel.

Selgub, et libedalt selliste taotlustele vastuste saamine alati ei lähe.

„Enamik loataotlusi saadetakse taotlejatele tagasi lisaselgitusteks ja täienduste tegemiseks," märkis Kabel.

Päris kindlasti on põhjus ka selles, et loakomisjoni kuuluvad lisaks teaduasutustele endi ja riigiasutuste esindajatele ka loomakaitseorganisatsioonide Loomus ja Eesti Loomakaitse Liit esindajad.

„Enamus taotlusi ei saa esimese korraga läbi. Ärajätmist ei ole vist päris ette tulnud, aga muudatuste ja täpsustuste nõudmised on pidevad," ütles loomakaitse seltsi esindaja Agnes Blank.

Komisjon lähtub oma töös loomakaitseseadusest. See seadus räägib muu hulgas, et teadustööde raames võib põhjustada katseloomadele valu, kannatusi või vigastusi, mis on suuremad sellest, mida põhjustab hea veterinaartava kohaselt tehtav nõelatorge.

Seega väiksema valuga katseloomad ei pääse. Osadel katseloomadel indutseeriti näiteks möödunud aastal kasvajad, mis võisid põhjustada loomadele päevi kestvat mõõdukat ebamugavustunnet ja valu.

Miks kasutatakse aga katsetes enim just närilisi? Kadri Kabel selgitab, et hiiri ja rotte eelistatakse, kuna nende anatoomia, füsioloogia ja ka geneetika on inimeste omaga sarnane, mistõttu neid saab kasutada näiteks inimesel esinevate haiguste ja seisundite uurimiseks ning ravimeetodite väljatöötamiseks.

„Lisaks sellele on nad väikesed, lühikese elutsükliga - see asjaolu võimaldab lühikese aja jooksul mitmeid põlvkondi uurida - ja neid on lihtne pidada," ütles Kabel ja märkis, et enamik ELis kasutatavatest katseloomadest on samuti hiired.

Tema sõnul tuleb katse eesmärgist lähtuvalt katsesse valida kõige sobivam loomaliik ning eesmärgi saavutamiseks sobivaimad menetlused ilma liigset valu ja kannatusi põhjustamata.

„Looma suurus ei ole siinjuures määrav või mõjutav tegur," lisas ta.

Looma hukkamine peab nõuniku sõnul olema põhjendatud tegevus. Näiteks on oluline, et loomades tekkinud viirusevastased antikehad ei satuks nende piima või liha kaudu inimeste toidulauale ning inimeste ja nende tarbitava toidu ohutus oleks seega kindlustatud.