Ühendkuningriigi teadusasutus Imperial College London arendas neli aastat koostöös Hollandi ettevõttega MX3D roostevabast terasest 3D-prinditud silda, mis toimiks „elava laborina”.

Silla sisse ehitatud andurivõrgustiku abil on võimalik seirata selle omaduste muutumist sedamööda, kuidas jalakäijad seda igapäevaselt kasutavad.

12 meetri pikkune sild ulatub üle Amsterdami punaste laternate kvartalis asuva vana ja armastatud Oudezijds Achterburgwal’i kanali.

MX3D alustas silla projekteerimist 2017. aastal. Selle ehitamine võttis aega kuus kuud ja selleks kulus 4,9 tonni terast.

2019. aastal kontrollisid silla loojad selle vastupidavust Twente ülikoolis 20-tonnise koormuse all ning tänavu jõudis sild oma kohale. Silla avas ametlikult Madalmaade kuninganna Máxima (alloleval pildil).

Milleks oli vaja hüljata traditsioonilised ehitusviisid ja sild selle asemel 3D-printida? MX3D andis teada, et on huvitatud sellest, kuidas üldsus 3D-taristuga suhestub.

Andurid koguvad teavet sillas esinevate pingete, detailide nihkumise ja võnkumise kohta ja mõõdavad keskkonnategureid nagu õhukvaliteet ja -temperatuur, mis võimaldavad hinnata silla vastupidavust reaalajas ja seirata selle muutumist kogu silla ekspluatatsiooniaja jooksul.

Imperial College Londoni uurijad sisestavad anduritega kogutud andmed silla n-ö digitaalsesse kaksikusse — dünaamilisse raalmudelisse, mis omakorda annab aimu sellest, kuidas sarnaseid 3D-prinditud metallrajatisi tulevikus paremini projekteerida ja konstrueerida.

Asjaosalised testisid 3D-prinditud roostevaba terast sillaprojekti elluviimise käigus hävitavate tõmbekatsetega (ingl destructive tensile testing), mis annavad aimu metallmaterjali tõmbetugevusest ja venivusest.

Imperial College’i materjaliuuringute teaduskond katsetas nii siledaid kui ka teostusmaterjale, et paremini hoomata metalli kandevõimet. Silla futuristliku geomeetria vormistamiseks tulid kasutusele silikoonvalu ja laserskannimine.