Kuna teadustegevuseks kasutatakse avalikku raha, on Kaija Põhako-Esko sõnul inimestel õigus ka teada, mida selle raha eest täpselt tehakse. Teadlane on ühiskonna teener, kelle eesmärk peaks olema töötamine parema homse nimel. Intervjuus tuleb lisaks teadustegevusele juttu ka doktoriõppest ning kunstist ja ulmekirjandusest, mis erinevalt levinud arvamusest on kõike muud kui teaduse vastandid.

Pälvisite oma teadustöö eest hiljuti 6000 euro suuruse L’Oréal Baltic programmi „Naised teaduses“ auhinnatasu. Palju õnne! Kui edukad on Eesti naisteadlased maailma mastaabis?

Edu on suhteline mõiste. Oleneb, kuidas edu mõõta. Ma ütleks, et Eesti naisteadlased on maailma mastaabis vägagi edukad ja konkurentsivõimelised. Mitmed Eesti naisteadlased on saanud Euroopa Teadusnõukogu poolt maineka ERC (European Research Council) grandi, mitmed kuuluvad maailma enimtsiteeritud teadlaste hulka, näiteks juhtivteadur Anne Kahru toksikoloogia alal ja seeneteadlane prof. Mari Moora. Eesti Teaduste Akadeemias on praeguse seisuga kuus naist ja administratiivsest poolest rääkides on meil ka instituutide juhtide ja prorektorite hulgas mitmeid naisteadlasi. Nii mõnegi instituudi direktor Tartu ülikoolis on naine, kaasaarvatud tehnoloogiainstituut, kus ma ise töötan. Genoomika instituudist on sirgunud tugevaid teadusjuhte ja arvamusliidreid, näiteks prof. Lili Milani. On ka näiteid teadustihedatest start-up’idest, mida juhivad naised. Näiteks hiljutine Heli Valtna poolt asutatud LightCode Photonics. Seega Eesti noored naisteadlased on vägagi edukad ja tegusad mitmel rindel.

Muidugi on teaduses murekohaks sooline tasakaal. ERC grandidest rääkides on neid Eestisse tulnud kahekümne ringis, nendest seitse naistele. Teaduste Akadeemias on küll kuus naist, aga liikmeid kokku ligi sada. Eesti statistika teadlaste soolise tasakaalu osas ei erine väga palju maailma keskmisest – umbes kolmandik on naisteadlasi ja vastavalt kaks korda rohkem meesteadlasi. Maailma keskmine on 33%, eesti veidi üle 40%.

Mis võivad olla selle põhjused? Nii mõnigi väidaks, et vaba karjäärivalik ning ju siis naisi ei kutsu nii väga teadust tegema..

Peaks lähemalt vaatlema, kust see probleem alguse saab. Ülikooli sisseastumistes ei näe me tegelikult erinevusi, mehi ja naisi on üsna võrdselt. Aga need erinevused hakkavad tekkima doktorantuuris ja sealt edasi käärid järjest süvenevad. Ma arvan, et üheks põhjuseks on praeguse süsteemi ebakindlus. Teadlase karjäär ja karjäärimudel sisaldab endas väga palju ebakindlust, mis puudutab naisi kahjuks rohkem. Siinkohal räägime ka perest ja vajadusest stabiilsema elu järele. Naised on selles positsioonis haavatavamad. Kui vaadata täna doktorantide eluolu, siis sotsiaalsed garantiid neil tegelikult puuduvad. Doktorant saab sageli oma töötasu stipendiumina, mis tähendab, et ta seisab väga suurte raskuste ees, kui tahab näiteks laenuga kodu osta. Või siis küsimus vanemahüvitise arvestamisest. Olukord on nüüdseks paranemas, sest doktorante on võimalik tööle võtta nooremteaduritena ja maksta neile töötasu palga, mitte stipendiumina ja see vähendab sotsiaalset ebavõrdsust.

Rääkides teadlase karjäärist, siis pärast doktorantuuri on järgmine loomulik samm järeldoktorantuur, mis tähendab paar-kolm aastat välismaal viibimist. Jällegi, väga ebakindlust tekitav aspekt. Võin siinkohal rääkida oma loo. Tegin järeldoktorantuuri Saksamaal Erlangen-Nürnbergi ülikoolis, kus viibisin kaks aastat. Samal ajal tegi mu abikaasa oma järeldoktorit USA-s Broadi instituudis. Pidime teaduse nimel ohverdama oma isikliku elu.

Üleüldse on küsimus, et miks doktorikraadi teha, millised väljundid meil tänapäeval Eestis selle jaoks on. Eestlased on küll väga hariduse usku, me väärtustame kõrgharidust. Samas kui vaadata doktorikraadi nõudvaid ametikohti, siis ega neid väljaspool akadeemiat väga palju pole. Kuigi olukord on muutumas, pole doktorikraadiga inimesi kõrgetes riigiametites, poliitikas ja erafirmades just kuigi palju. Väljundi puudumise tõttu pole doktoritöö tegemine Eestis täna noortele kuigi atraktiivne. Tudengid näevad juba varakult, mida akadeemias töötamine tähendab. See on väga konkurentsitihe ja kohati ebaõiglanegi. Loomulikult peab esimene motivatsioon teaduse tegemiseks olema intellektuaalne väljakutse, aga lõpuks me jõuame selleni, et elu tuleb peale ja ainult sisemisest motivatsioonist ja põlemisest ei piisa.

Ma ei usu, et huvi teadust teha sõltub sugude vahelisest erinevusest. Me näeme, et need huvid varieeruvad nii meestel kui naistel väga laias diapasoonis. Eks meil on kindlasti ühiskonnas juurdunud teatud varasemad stereotüübid soorollide kohta, aga need suunavad noorte valikuid järjest vähem. Ma arvan, et teadusmaailmas karjääri tegemise osas saabki takistuseks just see, et naised ei ole nii konkurentsialtid. Naised eelistavad pigem koostööd, mitte võistlust ja konkurentsi, samas on teadus küllaltki konkurentsitihe.

Kas järeldoktorantuur on n-ö kirjutamata seadus või konkreetne nõue?

See ongi kirjutamata reegel, kuid ilma järeldoktorantuurita on teaduses väga raske karjääri edendada. Kui doktorikraad on omandatud, peaks järgmine samm olema oma grupi loomine, enda teadusteema edasi viimine. Selleks on vaja taotleda teadusrahastust ja paljud rahastusmeetmed eeldavad, et järeldoktorantuur on tehtud. Alates Eesti Teadusagentuuri poolt välja antud grandidest kuni edasi Euroopa tasemel grantideni. Aga teadlane võib ju olla ka madalamate ambitsioonidega, kõik ei tahagi juhtida gruppi ja teadussuunda ega saada professoriks. Võib ju tahta lihtsalt teadust teha. Aga kahjuks meil Eestis seda ei võimaldata. Kui välismaal on olemas kaadriteadlased (staff scientist – toim.), kes on näiteks mingi seadme eksperdid ja teevadki konkreetselt seadmetega mõõtmisi või katseid ja on oma valdkonna tippspetsialistid, siis meil Eestis selline positsioon puudub. Alarahastuste tingimuses on siin ikkagi nii, et teadlane peab ise oma palgaraha leidma, mis eeldab konkureerimist teadusrahastustele ja mille eelduseks ongi iseseisvumine ja oma grupi loomine. Meil kahjuks sellist karjäärimudelit täna ei eksisteeri, et teed oma kraadi ära ja siis jääd ülikooli tegema teadust lihtsalt spetsialistina.

Kui hästi doktorandid ära elavad? Kas materiaalse poole parandamine võiks huvi doktoriõppe vastu suurendada?

Kindlasti võiks doktoranditoetus olla suurem, riiklik doktoranditoetus on hetkel 660 eurot. Samas on oluline vahe, kas seda makstakse stipendiumi või palgana. Paljudel juhtudel on seda mugavam maksta stipendiumina. Samas tähendab doktorandile stipendium seda, et kui ta läheb pangast laenu küsima, siis võib juhtuda, et stipendiumit ei loeta sisetulekuks. Samamoodi tähendab vanemahüvitis stipendiumi puhul seda, arvutuste aluseks ei ole doktorandi reaalne sissetulek, vaid miinimumpalk. See põhjustab palju ebaõiglust. Nüüdseks on tehtud võimalikuks viis, et doktorandid võetakse tööle nooremteaduritena ja stipendiumi asemel makstakse töötasu palgana. See parandab mõnevõrra olukorda, sest stipendiumi saades puudusid doktorantidel sotsiaalsed garantiid.

Tänasel päeval doktoriõppesse väga suurt konkurentsi ei ole, kui mina 2008. aastal doktoriõppesse astusin, oli konkurents suurem. Nüüd otsime doktorante ka välismaalt, meie oma tudengid pigem ei soovi tulla doktorantuuri, sest nad näevad, et väljaspool akadeemiat on neil juba magistrikraadiga võimalik saada normaalne tasuv töö ja sotsiaalsed garantiid on olemas. 25-aastane doktorant näeb, millist elu elavad tema sõbrad, kes ei ole doktorantuuri läinud ja nende elu võib olla hoopis mugavam.

Milliseid pikemaajalisi probleeme võivad rahastamise ja õppeväljunditega seotud kitsaskohad veel tuua?

Kõikidel doktorantidel ei pruugi ega peagi olema ambitsiooni jääda akadeemiasse, aga puudub selge karjäärimudel ja väljund doktorikraadiga teadlastele väljaspool akadeemiat. Mis huvi neil siis peaks olema doktorikraadi teha, ja millist eesmärki see peaks täitma? Alarahastuse tingimustes jõuame ka selleni, et järjest enam inimesi lahkub akadeemiast. Võib öelda, et küllap siis nüüd tekivad ka väljapoole akadeemiat kauaoodatud väljundid doktorikraadile, sest nutikad inimesed ise tekitavad need võimalused. Aga see võtab aega ja selle protsessi käigus võib juhtuda, et me kaotame päris mitu teadlaste põlvkonda, mis teadusele tervikuna on tegelikult suureks ohuks.

Akadeemias on tippteadlase karjääritee üsna selge, aga selline klassikaline rada – doktor, järeldoktorantuur, enda grupi loomine ja sealt edasi professoriks – ei ole kõikide ambitsioon. See ei ole ainuke viis teadust teha. Paljudele meeldibki just ise laboris katsete tegemine ja andmete analüüsimine ning paljudele on see põhjuseks jääda teadust tegema. Noor alustav teadlane kujutab ette, et saabki tulevikus laboris ise katseid teha ja mõtiskleda endale meelepäraste teadusküsimuste kallal, kuid praegune mudel seda ei võimalda. Samas just see on see töö, mida doktorantuuris tegelikult õpitakse – saada tippspetsialistiks oma valdkonnas, ent pärast doktorikraadi kaitsmist jääb selleks järjest vähem aega. Kaadriteadlastele, kes on tegelikult teadusgruppidele väga vajalikud, pole täna süsteemis stabiilset kohta, see töö ei ole piisavalt väärtustatud.

Rääkides veel edukuse hindamisest – milliste põhiliste mõõdikutega teadlase edukust mõõdetakse?

Teadlased on väga osavad erinevaid mõõdikuid välja mõtlema. Üks kõige olulisemaid parameetreid on H-indeks, mis näitab, kui palju teadlase kirjutatud artikleid tsiteeritakse ehk kui laia mõjuga on tehtud teadustöö. Loomulikult vaadatakse ka seda, kui palju ja millistes teadusajakirjades neid on avaldatud. Ajakirjadel on oma paremusjärjestused. On väga tuntud ja prestiižed ajakirjad nagu näiteks Nature, Science, Advanced Materials, Cell, The Lancet. Nendes ajakirjades avaldamine tähendab, et väga tihe konkurentsisõel on läbitud ning annab tunnistust tipptasemel teadusest.

Ja jälle tuleb mängu teadusrahastuse teema, kus erinevad rahastusmeetmed on erineva kaalukategooriaga. Teatud Euroopa rahastused on väga prestiižsed ja näitavad juba ise teadlase kvaliteeti. Just see sama ERC, mida antakse välja kolmes erinevas karjäärietapis teadlastele. Väga mainekas on ka Marie Skłodowska-Curie stipendium, mida saavad taotleda noorteadlased, eelkõige välismaale järeldoktorantuuri minekuks. Olen ise selle stipendiumi pälvinud. Nimetatud rahastusmeetmetega kaasnevad kvaliteedi ja prestiiži märked, neid on väga raske saada ja kui juba selline rahastus on saadud, näitab see, et tegu on tugeva teadlasega.

Mõõdikuid on palju, aga alati saab süsteemi ka kuidagi petta. Kohe kui hakatakse midagi mõõtma, leitakse võimalus, kuidas numbreid tehislikult kõrgeks ajada ja süsteemi üle kavaldada. Eriti Hiina teadus on selles väga osav. Asutatakse oma ajakirju, publitseeritakse seal tohutult palju ja nii saadaksegi oma numbrid üles. Ajakiri ei pruugi olla kõrge mainega, aga kui kusagil vaadatakse ainult H-indeksit, siis on nii võimalik number kõrgeks saada. Loomulikult tuleb alati vaadata numbrite taga ka sisu, ainult number on pime. Kui keegi väidab, et ta on avaldanud palju teadusartikleid rahvusvahelistes ajakirjades, tasub kohe vaadata, milliste ajakirjadega on tegu. Ja kui kellelgi on väga kõrge H-indeks, siis tasub vaadata, et äkki ta ikkagi tsiteerib iseennast või teevad head kolleegid ristviitamist.

Edukust võivad näidata ka administratiivsed juhtivad positsioonid ja kohustused. Lisaks on see üks võimalus ennast teadlasena kuuldavaks ja nähtavaks teha ja liigutada asju endale soovitud suunas. Kui sa tahad maailmas näha mingit muutust, siis ole ise selle muutuse algataja. Administratiivsed ülesanded võimaldavad seda teha.

Kui oluline on teadlase jaoks just selline avalikum tunnustus?

Avalikul tunnustusel on kaks poolt. Ühelt poolt on seda vaja teadlasele, teiselt poolt ühiskonnale. Miks teadlasele? Sest teadlane ju teenib ühiskonda. Kõrgem eesmärk peaks olema parema homse nimel töötamine, et näha mingisuguseid muutusi ühiskonnas ning toodete ja teenuste arengus, mida me tarbime. Teadlane kui ühiskonna teener. Väljaspool akadeemiat tulev tunnustus näitabki seda, et teadlane on oma tööga jõudnud lõpliku sihtgrupini, kelleni tema töö tegelikult peakski jõudma. See on väga positiivne ja meeldiv tagasiside, kui sa saad teada, et sinu teod inimkonna ja ühiskonna hüvanguks on jõudnud nii kaugele, et seda on märgatud. Kõik me vajame tunnustust ja just sellises konkurentsitihedas maailmas nagu teadus on tunnustus äärmiselt oluline. See võib vahel olla teadlasele ka kaalukeeleks, kas oma tööd jätkata või mitte. See annab selgema sihi, kas ollakse õigel teel ja kas tehtud töö on vajalik ja oluline. Teiseks on selline tunnustamine vajalik ka ühiskonnale. Laiem avalikkus tegelikult ei tunne väga hästi teadlasi ja seda, mida nad teevad. Tavainimene peaks ju ka teadlaste tööst osa saama. Kui teaduse tegemiseks kasutatakse avalikku ehk maksumaksja raha, on inimesel õigus teada, mida selle raha eest tehakse. Mida need teadlased siis ikkagi teevad ja mis asju nad ajavad? Selline tunnustus tutvustab teadlast inimestele ja ühiskonnale. Eriti praegusel inforohkem ajal on see oluline

Näeme praegu enda ümber vandenõuteooriaid ning erinevat pseudo- ja libateadust, seega on minu meelest äärmiselt oluline näidata selle kõrval ka päristeadlast ja päristeadust. Selline tunnustamine annab teadlastele hääle, toob nad esile ja teeb nad nähtavaks.

Rääkige lähemalt oma teadustegevusest ja uurimissuundadest.

Olen Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi kaasprofessor, keemik ja materjaliteadlane ning töötan välja uusi materjale erinevate pehme robootika rakenduste jaoks. Robootikast rääkides kerkib paljudele kindlasti vaimusilma ette mingi metallist monstrum, mis koosneb erinevatest mehaanilistest detailidest. Pehme robootika on aga sellele vastand. See hõlmab kõiki seadmeid, mis on pehmed, painduvad ja inimkehaga ühilduvad.

Mida rohkem meie meditsiinitehnoloogiad arenevad, seda rohkem vajame me seadmeid, mida saab kasutada kontaktis inimkeha ja erinevate kudedega. See on küsimus ja probleem, mida pehme robootika üritab lahendada. Mina töötangi välja materjale selliste seadmete jaoks. Teen oma teadustööd tehnoloogiainstituudi intelligentsete materjalide ja süsteemide laboris. Meil in interdistsiplinaarne töörühm, tegeleme nii klassikalise kui pehme robootikaga, arvutisimulatsioonide, materjaliteaduse ja keemiaga.

Meie laboris on juba ligi 20 aastat uuritud elektroaktiivseid polümeerseid täitureid. Populaarteaduslikult on kasutatud ka terminit „tehislihas”, aga see on mõnevõrra eksitav. Tegu on materjalidega, mis elektrivoolu toimel liigutavad. Väikese pinge rakendamises tekib materjalis ruumala muutus ja see ruumala muutus viibki liigutuseni. Tegemist on mitmest erinevast komponendist koosneva materjaliga. Üks oluline komponent on seal elektrolüüt, mis koosneb ioonidest ja need ioonid liiguvad elektrivälja toimel ning põhjustavad ruumala muutust.

Mina tegelengi lähemalt nende elektrolüütidega ja uurin selliseid aineid, mida nimetatakse ioonseteks vedelikeks. Ioonne vedelik on sool, mis on toatemperatuuril vedelik. Soolana muidugi kõik tunnevad naatriumkloriidi kui tavalist keedusoola, ka see võib olla vedelik, aga alles temperatuuril üle 400 kraadi. Ioonsed vedelikud on aga sellised soolad, mis on vedelas ehk sulanud olekus juba palju madalamatel temperatuuridel. Nagu juba öeldud, on sellised vedelikud väga olulised komponendid elektroaktiivsetes täiturites.

Kui rääkida meditsiinilistest rakendustest, siis äärmiselt oluline on bioühilduvus, et ained, mida me kasutame, ei oleks mürgised. Rääkides tulevasest rohepöördest, mis on üks EU uuemaid teadusarengu tendentse, siis on oluline ka biolagunevus. Ehk milline on meie poolt toodetud ja kasutatud asjade ökoloogiline jalajälg ning mis neist pärast kasutamist saab. Minu teadustöö ongi fokusseeritud sellele, et ioonseid vedelikke muuta bioühilduvaks ja biolagunevaks, et seeläbi tuua elektroaktiivseid polümeerseid täitureid reaalsetele rakendustele lähemale.

Reaalne näide rakendusest, mida me oleme oma laboris välja töötanud – seade, mida kasutatakse insuldi raviks. Insuldi korral on vaja jõuda ajus tekkinud trombini. Kuidas seda tehakse? Reiearterist viiakse kehasse kateeter ja siis selle traadiga liigutakse veresoontes kuni ummistunud kohani. Kateetrit on veresoonte võrgustikus küllaltki raske navigeerida. Me töötasime sellele Kateetrile välja pehme painduva otsa, mis võimaldab paremini veresoontes navigeerida. See oli üks hiljutine teadusprojekt, millega meie laboris koostöös ühe suure meditsiiniettevõttega töötati.

Praegu liigub meie teadustöö rohkem eksoskelettide suunas. Eksoskelett on nagu supermani ülikond või seitsme penikoorma saapad, mis võimaldab teha inimesel liigutusi efektiivsemalt – joosta kiiremini, tõsta suuremaid raskusi jne. Miks sellised seadmed on vajalikud? Ühelt poolt selleks, et aidata liikumisvaegustega inimesi, näiteks taastusravis erinevate vigastuste puhul. Tänapäevane ortoos liigeste jaoks on pigem jäik süsteem, aga tuleviku eksoskelett võimaldaks vastavalt sooritatud liigutusele vajadusel toetada ja vajadusel just järele anda, et võimaldada liigutust, ehk siis muuta jäikust vastavalt vajadusele.

Veel võiks üks rakendus eksoskeletile olla tööstuses, kus inimesed peavad rutiinse liinitöö puhul pidevalt samu liigutusi tegema. Eksoskeleti abil saaks vähendada ülekoormusest tingitud vigastusi ja võimaldada tõsta natukene suuremaid raskusi. Eksoskelette arendatakse mitmel pool maailmas. Tänaseks päevaks on Euroopas registreeritud juba üle 100 eksoskelette tootva ettevõtte, aga kõik nad kasutavad pigem vananenud tehnoloogiat. Paljud neist on pneumaatilised ehk suruõhu abil töötavad või sisaldavad jäiki metallist konstruktsioone. Tänapäevane tehnoloogia veel mugavaid rõivasarnaseid lahendusi ei võimalda. Ei ole ju reaalne, et liikumisvaegusega inimene võtaks endale selga 10 kilo kaaluva seljakoti eksoskeleti lisaseadmetega. Meie eesmärk oleks jõuda tekstiilil põhinevate, päris rõivasarnaste eksoskelettideni, mida inimesel oleks mugav seljas kanda. Tekstiil sellepärast, et seda kanname me kõik juba aastatuhandeid. Tekstiilitehnoloogiaid on täiuslikkuseni arendatud väga hea korratavusega ja kuluefektiivsed. Tekstiil on selles mõttes ideaalne platvorm meie elektroaktiivsete täiturite arendamiseks.

Tegelikult me juba täna teemegi neid täitureid nii, et alustame tekstiilist ja kanname sellele erinevad kihid, mida täituri tööks on vaja, ehk membraani ja elektroodid. Minu eesmärk on sellest veel üks samm edasi – et iga kiud, iga niit seal tekstiilis oleks funktsionaalne, kas siis täitur või sensor. Niimoodi saaksime ehitada palju paremini kontrollitud ja komplekssemaid süsteeme. Aga see eeldab väga laiapõhjalist koostööd materjaliteaduse, tekstiilitehnoloogiate ja matemaatika vahel. See on minu unistus, milleni ma tahaksin jõuda. Eks selleni kulub veel palju aastaid, sellised funktsionaalsed tekstiilid ja rõivalaadsed eksoskeletid on hetkel üsna algusfaasis.

Miks võiksid noored tänapäeval just reaalteadusi õppima asuda? Kui kindlad plaanid teil endal esmalt ülikooli astudes olid?

Ma usun, et meie majandus ja ettevõtlus liigub täna suunas, kus me vajame järjest rohkem reaalteaduste taustaga inimesi. Me näeme Eestis tohutut IT-tehnoloogiate võidukäiku, aga ma arvan, et meie ettevõtlus – nii start-up’id kui traditsiooniline ettevõtlus – liigub siiski ka selle suunas, et meil on ka teises valdkonnas teadustihedaid ettevõtteid tekkimas ning need ettevõtted vajavad tööjõudu.

Kuna õppisin Nõo Reaalgümnaasiumis, oli juba üsna selge, et valik on reaalained. Ei osanud kohe keemia ja füüsika vahel otsust langetada ning läksin õppima materjaliteadust, mis on segu mõlemast. Õpingute käigus jõudsin järelduseni, et olen hingelt keemik ning magistri ja doktori tegin juba keemias. Samas hindan ma teaduses endiselt interdistsiplinaarsust ja see mida ma praegu teen ongi pigem materjaliteadus. Mulle meeldib, kui asjadel on praktiline rakendus ja ma tahaksin seda rakendust näha juba enda eluajal. Reaalsed probleemid ja võimalus neid lahendada motiveerivad mind teadust tegema. Erinevate valdkondade, nagu keemia, füüsika ja robootika kombineerimine on mulle väga oluline ja südamelähedane. Just erinevate valdkondade puutekohtadest saab välja kasvada midagi tõeliselt uut ja innovaatilist.

Teie huvide hulka kuuluvad ka kunst ja ulmekirjandus. Sel aastal kureerisite koos abikaasa, geeniteadlase Tõnu Eskoga Voronja galeriis näitust "Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme." Millist tähendust need loomingulised valdkonnad teie elus täpsemalt omavad?

Nagu näituse nimi juba viitab, on need kolm valdkonda, mis meie jaoks kokkuvõttes ühte asja esindavad. Need on erinevad maailmanägemise viisid. Kunst on tegelikult olnud minu hobi juba lapsepõlvest peale, olen käinud kunstikoolis ja natukene kunstiharidust omandanud, lihtsalt hiljem valisin reaalsuuna. Väga palju levib stereotüüp, et kunstnikud ja teadlased on vastandid. Ma arvan, et ei ole. Nii kunst kui teadus on mõlemad väga loomingulised valdkonnad ja tegelevad metatasandil tegelikult sama asjaga – maailma vaatlemine ja kirjeldamine. Meetodid ja keel on lihtsalt erinevad. Teaduses on numbriline ja valemitel põhinev keel, kunstis rohkem visuaalne ja tunnetuslik. Eesmärk on aga sama – õppida tundma maailma ja seda maailma kirjeldada.

Millised autorid ja nende käsitletavad küsimused teid enim paeluvad?

Kunstnike osas on mul mitmeid lemmikuid. Kui rääkida teaduse ja kusti koostööst, siis üks parimaid näiteid on Markus Kasemaa, kes on joonistanud teadusillustratsioone ja jõudnud ka ajakirja Nature kaanele. Tänu sellele on ta üks Eesti suurima tiraažiga kunstnikke üldse, sest kui Nature veel paberile trükituna ilmus, jõudis see igasse maailma ülikooli ja paljude teadlaste lauale. Teaduse visualiseerimine läbi kunsti on oluline. Kui tavainimesel on eelteadmiste puudumise tõttu raske mõista teaduse valemite keelt, siis kunsti visuaalne keel puudutab inimest hoolimata sellest, kas tegemist on kunstikauge inimesega või millised on tema eelteadmised kunstist. Visuaal igal juhul puudutab ja tekitab mingeid emotsioone ja tundeid. Konkreetselt see Nature kaanel ilmunud töö oli geneetiline maailmakaart, mis illustreeris prof. Mait Metspalu töörühma arheogeneetilist uurimustööd, kust inimesed on tulnud ja kuhu liikunud, kogu see rahvaste ränne sadu tuhandeid aastaid tagasi. Sellest ajast ei ole säilinud midagi, mis annaks edasi meie kultuuri, ei potikilde ega midagi muud sellist. Samas on luudes säilinud DNA, mida saab eraldada ja siis selleläbi tuletada, kuidas see rahvasteränne omal ajal toimus ja see kaart visualiseeriski inimeste liikumist.

Üks minu lemmikkunstnik on Alar Tuul (näitab selja taga abstraktset maali). Ta on üks noorema põlvkonna Tartu maalikunstnikke. Tuule loomingus on kesksel kohal küsimused, mis ka teadlasi huvitavad – kuhu inimkond edasi areneb? Kas lendame kosmosesse kaugetele planeetidele või sukeldume virtuaalreaalsusesse? Ka ulmekirjanduses on mul omad lemmikud, loen nii Eesti kui välismaa teoseid, nii eesti kui inglise keeles. Läbi aegade üks lemmikuid on Dan Simmonsi kirjutatud „Hyperioni” neljast raamatust koosnev sari. See lahkab samuti küsimust, kuhu me inimkonna ja ühiskonnana areneme ja milliseid eetilisi dilemmasid seejuured kohtame. Neid samu teaduse tehnilisi ja eetilisi piire me olemegi püüdnud Voronja galerii näitusel avada. Näidata inimestele , kuhu teadus tänasel päeval juba on jõudnud, kuhu me siit edasi saame liikuda ja kas kõik, mis on võimalik, peaks olema ka lubatud. Näiteks kui me räägime geenide muutmisest, mida tänane CRISPR tehnoloogia juba võimaldab, tekivad paratamatult mitmed eetilised küsimused. Ulmekirjandus on selles mõttes teadusest alati sammukese eespool olnud. Tänane teadus oli aastakümneid tagasi ulme ja need eetilised piirid on ulmekirjanduses juba korduvalt läbi arutatud. Paljud dilemmad, mida aastakümneid tagasi ulmekirjanduses käsitleti, on täna reaalsuseks saamas, näiteks võib siin tuua Asimovi robotid.

Samamoodi on neid piire käsitletud kunstis. Leonhard Lapin käsitles juba 70ndatel oma graafikas käsitles inimese ja masina teemat. Juba siis räägiti, et inimene muutub masinaks, me oleme rutiinis kinni ja käitub masinlikult. Ei midagi uut, täna me räägime täpselt seda sama, et inimesed on nagu masinad, sõltuvuses erinevatest nutiseadmetest ning me muutume järjest masinlikumaks. Sama teemat avab näitusel ka üks noorema põlvkonna kunstnik Estookin, kes muuhulgas illustreerib arvutimänge. Tema on oma loomingus on kesksel kohal küborgid ehk ulmelised masininimesed. Südamestimulaatorid ja muud sellised meditsiinilised seadmed on meil täna juba olemas. Kas me siis olemegi juba küborgid? Südamestimulaatorid ei tekita ilmselt kellelgi eetilisi dilemmasid, aga mõeldes sealt edasi näiteks Elon Muski välja pakutud ajuimplantaatide peale, on olukord hoopis erinev.

Kas võib öelda, et väärt kunstini jõudmiseks on piirid lõdvemad, kui teadusel, aga see ei tähenda, et kunst oleks kergem?

Ma arvan, et võib niimoodi öelda küll. Teekond ise ei ole kindlasti kergem, ma siiski usun, et talendi lihvimiseks on vaja teha 10 000 tundi tööd nagu ühes raamatus tõestati (Geoff Colvin „Talent Is Overrated" - toim.). See kehtib nii teaduses kui kunstis, aga kunst on oma meetodite ja tehnikate poolest lihtsam. Igaüks võib võtta pliiatsi ja paberi, kuid CERN-i tasemel osakeste kiirendit igaüks endale koduaeda ei ehita. Küsimus on vahendites. Aga jah, teekond on ikkagi sama keeruline, lihvimata talent ei ole midagi, tuleb ikkagi see aeg talendi lihvimiseks sisse panna. Nii teadus kui kunst ju tegelikult kompavad piire ja nihutavad teadmiste horisonti edasi, aga selleks, et seda saaks edasi nihutada, peab kõigepealt teadma, kus see asub. Esmalt tuleb reeglid selgeks õppida, alles siis saab neid muutma hakata. Et teaduses midagi uut avastada, peab kõigepealt teadma, mis on juba olemas. Kunstis samamoodi. Võib ju võrrelda Matisse või Picasso vanema põlve töid 5-aastase lapse joonistustega. Aga kuidas selleni jõuti? Kunstnik on siiski käinud maha pika tee ja omandanud kõigepealt kõik reeglid, enne kui ta on neid muutma hakanud.

Millised on lähiaja sihid ning millised eesmärgid endale oma teadustööga pühendanud olete?

Nagu juba eksoskeleti teemast rääkisime, siis eks ikkagi materjaliteaduse, füüsika, tekstiili- ja polümeeriteaduste kombineerimine, et jõuda funktsionaalsete nutikate tekstiilideni, millest edasi eksoskelette valmistada. See on minu teaduslik eesmärk. Ja siis muidugi need mõõdetavad formaalsed kriteeriumid sellest, kes on edukas teadlane ja milline on hea teadus. Kui teha head teadust, küll need mõõdikud ka järgnevad, selles ei ole küsimust. Kui on, mida publitseerida, siis loomulikult jõuab see ka kõrge väärtusega ajakirjadeni ja tugevate artikliteni. Kõige aluseks on ikkagi hea teadus.

Tegelete lisaks ka õpetamisega.

Jah, õpetan tehnoloogiainstituudis rahvusvahelisel Science and Technology nimelisel õppekaval ainet nimega Biomaterials. See kursus käsitleb erinevaid meditsiinis kasutavaid materjale alates siis puusaproteesidest ja hambaplommidest kuni painduvate kateetrite ja eksoskelettideni. Õpetamine on missiooniküsimus, kuidas muidu teadus edasi levib ja uus põlvkond teadlasi kasvada saab. Teadmisi tuleb edasi anda.

Kas seostate oma akadeemilist elu Eestiga ning millised dilemmad on sellega seoses olnud?

See on oluline küsimus, miks teha teadust Eestis, mitte välismaal. Võimalik, et mul oleks olnud paremad võimalused välismaal edukat teadust teha, näiteks kui oleksin pärast järeldoktorantuuri Saksamaale jäänud. Kuid seda teadust seal võivad ka teised teha, aga Eesti teadusega on teisiti. Maailma tippülikoolides ei jää teadus sellepärast tegemata, et mina või mõni teine eestlane järeldoktorantuuri järgselt sinna ei jäänud. Aga Eesti teadus jääks tegemata, kui noorteadlased tagasi ei pöörduks.

Valikud olenevad ka valdkonnast ja isiklikust ambitsioonist. Kui eesmärk on saada maailmatasemel tippteadlaseks, siis loomulikult on tippülikoolidel teatavad eelised. See aga ei tähenda seda, et Eestis oleks võimatu tippteadust teha, seda kindlasti mitte. See on valik, kas mina ja minu teadus, või siis missioonitundest tagasi tulemine ja Eestis millegi ära tegemine. Välismaa kogemuse pealt ma saan öelda seda, et Eestis on karjääriredelid lühemad, välismaal on palju inimesi ja palju rohkem konkurentsi ning peab mõtlema, kas jääda sinna suurde masinavärki üheks mutrikeseks või siis tulla Eestisse ja teha siin ise midagi suurt ära. Eestis on seda lihtsam teha.