Surid sajad inimesed ning merre uhuti lugematul arvul taluhooneid, ent vee rünnak oli kõigest katastroofi algus, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Ühel 1872. aasta novembripäeval tuli Ane Pedersdatter tööle Jens Larseni tallu Taanimaal Falsteri saarel. 26aastane naine oli varem töötanud lähedases Bøtø kandi talus ja tal oli ümbruskonnas hea töölise maine.

Ane isa oli surnud tuberkuloosi peagi pärast tüdruku leeritamist. Sestsaadik oli vallaline neiu piirkonna taludes leiva hankimiseks tööd rabanud. Jens Larseni talus algas tema tööpäev varahommikul lehmade lüpsmisega. Ane oli laudatalitustega harjunud ja kohanes uues kohas kiiresti.

Igal hommikul tõusis Ane kell 5 ning pani kiirustades riidesse. Tavaliselt kuulis ta juba siis laudast lehmade kannatamatut ammumist, kuid sel kolmapäeval, 13. novembril, ei olnud miski nii nagu tavaliselt. Äge idatuul sakutas kõvasti taluhoone katust ja kogu õu oli vee all. Läänemeri oli üle kallaste tõusmas.

Üks talusulane pakkus end rüütellikult Anet üle õue laudani kandma, nii pääses tüdruk kuivade jalanõudega lehmade juurde ning hakkas hommikuhämaras hoones tööle. Lüpsmise ajal jätkas vesi muudkui tõusmist ja talunik Jens Larsenil tekkis hirm, et see võib muutuda kodakondsetele ohtlikuks.

Talumees pidi kiiresti otsustama. Ta tuli järeldusele, et kui vesi tõuseb, oleks abi kõrgemale ronimisest. Jens Larsen saatis ühe oma sulase redelit tooma, et kõik saaksid ronida ohutusse kohta laudalakas.

Tema otsus osutus ettenägelikuks. Vesi tõusis kiiremini ja ägedamalt, kui taluperemees oli varem iial näinud. Kui talu üheksa elanikku näiliselt turvaliselt heintes istusid, tagusid lained vastu viletsaid seinu ning need hakkasid järele andma. Paanikas ronisid talupere ja teenijad üles katusele. Kõik, välja arvatud Ane, jõudsid ohutusse kohta.

Enne kui Ane katusele jõudis, kukkus hoone kokku ja naine jäi kahe laetala vahele. Seejärel murdus katus nõksatades lahti ning lained kandsid selle Bøtø Nori lahte.

Talupere sõitis parveks muutunud katusel, Ane reisis kaasa, olles talade vahel jääkülmas merevees lõksus. Ei Jens Larsen ega sulased suutnud teda sealt vabaks tõmmata. Nad pidi piirduma Ane käsivartest kinnihoidmisega, et tema pea veest väljas ulatuks.

Vahepeal aga triivis katus aina kaugemale. Ane noort elu aga ei ähvardanud üksnes uppumissurm. Iga mööduva minutiga hakkas lüpsipiigal üha külmem ja külmem. Lõpuks ei suutnud ta enam külma ja valu taluda.

„Virutage mulle pähe ja laske mul surra,“ anus noor naine.

Loe katastroofist lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost