Kui rööviti tema 20kuine poeg, olid Ühendriikide elanikud vapustatud. Järgnes kolme aasta pikkune jaht röövlitele. Süüdlane tabati. Kas ta oli ikka ainus? (allikas: ajakiri Imeline Ajalugu)

Väike Charlie suutis vaevu oma tumesiniseid silmi lahti hoida, kui lapsehoidja Betty asetas peaaegu kaheaastase poisi võrevoodisse. Lapsehoidja sättis suleteki hoolikalt pisikese selli villase pidžaama peale ja tõmbas siis voodi ette kokkuvolditava sirmi, mida kaunistasid taluloomade pildid.

Kuulsa piloodi kolonel Charles Lindberghi pojana oli väike Charlie tuntud üle maailma. Ajakirjanikud ja fotograafid käisid Lindberghi kannul ja tähelepanu ainult suurenes, kui ilmale tuli südametemurdja Charlie, kelle ajakirjandus ristis beebi Lindyks.

Charles ja tema naine Anne olid neid pidevalt taga ajavatest reporteritest väsinud ning lootsid, et ostes häärberi, mis asus New Jersey osariigis Hopewellis ühel kaugel künkal, võiksid nad pisut rahu saada.

Oli 1932. aasta 1. märtsi õhtupoolik, kui lapsehoidja Betty sisenes alakorruse elutuppa ning ütles Anne Lindberghile, et tema poeg on ülal teisel korrusel lastetoas uinunud.

Kella poole kaheksa paiku läks Betty uuesti poissi vaatama. Lastetuba tundus pisut jahedavõitu, sestap lülitas ta ukseava hämaras valguses käsikaudu kütte sisse, enne kui väiksekest vaatas. Võrevoodi oli tühi! Betty tormas Lindberghide magamistuppa, mis asus kohe kõrval ja kus Anne valmistus voodisse heitma.

„Kas kolonel võttis pisikese?“

„Ma ei tea. Võib-olla,“ vastas Anne. Segaduses ilmega tõusis ta üles ja läks lastetuppa.

Vahepeal kiirustas Betty alla raamatukokku, kus Charles Lindbergh istus ja luges.

„Kolonel, kas laps on teiega? Palun ärge naljatage minuga,“ küsis lapsehoidja, kes oli harjunud, et kuulus lendur tegi perekonnale ja majateenijatele väikesi vingerpusse.

„Kas ta pole oma võrevoodis?“

Betty oli vaevu jõudnud pead raputada, kui 30aastane lendur trepist üles lastetuppa suundus. Lindbergh vaatas oma poja tühja voodisse. Sõnagi lausumata läks ta magamistuppa, haaras oma püssi ja hakkas maja läbi otsima, kuni naasis tühjade kätega oma naise juurde.

„Anne, meie laps on röövitud...“ ütles ta kogeledes.

Peagi sai Lindbergh oma kahtlustele kinnitust, kui leidis aknalaualt salapärase ümbriku. See oli sõnum kutsumata külalistelt.

Sellest hetkest kadus rõõm noorte vanemate elust. Keegi oli nende armsaima röövinud. Juba mitu aastat oli paar kartnud, et nende pidev mainimine ajakirjanduses teeb perekonnast kurjategijate sihtmärgi. Nüüd oli see hirm täide läinud. Ajaloo kõmulisim lapserööv oli teoks tehtud.

Kell 23, kui esimesed politseinikud kohalikust politseijaoskonnast Lindberghide häärberisse jõudsid, seisis ümbrik ikka veel puutumatult aknalaual. Politsei kriminalistid püüdsid kohe leida sõrmejälgi nii kirjalt kui ka lastetoast, samal ajal kui rühm politseinikke uuris elektrilampide valgel teraselt maapinda.

Pimedusest leiti isevalmistatud kokkupandav redel ning selged augud maapinnas lastetoa akna all näitasid kindlalt, et üks või mitu kurjategijat olid redelit mööda akna kaudu tuppa roninud, et Charlie röövida. Majaseinast pisut eemalt leidsid politseinikud ka jalajälgi, kuid neil puudus igasugune tallamuster, seega olid kurjategijad olnud piisavalt kavalad, et jalatsitele sukad peale tõmmata.

Seevastu sisaldas kiri mõningaid kasulikke niidiotsi, kuna oli kirjutatud vigases inglise keeles. „Pange 50 000 dollarit valmis. [---] Me hoiatame millegi avaldamise ja politsei teavitamise eest. Last hoitakse hea tervise juures,“ öeldi tekstis, milles olid valesti kirjutatud isegi lihtsad sõnad. Eriti torkas uurijatele silma, et inglise sõna good asemel oli kirjutatud gut nagu saksa keeles.

Saatja allkiri oli kahest ringist ja kolmest paberisse torgatud august koosnev sümbol. Saatja selgitas, et seesama sümbol hakkab seisma ka kõigil edaspidistel teadetel. Uurimise juht, politseiinspektor Norman Schwarzkopf tõotas Charles Lind­berghile, et politsei teeb süüdlase tabamiseks kõik.

Öösel peatati tuhandeid autojuhte, kuid väikest Charlie Lindberghi ei olnud keegi näinud.

Kuidas lugu lõppes, sellest loe maikuu Imelisest Ajaloost