"Ei, siit te enam edasi ei lähe," ütleb Rootsi piirivalvur konkreetsel toonil.

"Ma olen ju ainult transiidil ning mu Covid-19 test on tehtud kõigest 58 tundi tagasi. Ma ei taha Rootsi sisse minna," vaidlen vastu.

"Tulge minuga. Ka transiidil peab test olema maksimaalselt 48 tundi vana."

Peale mõningast ootamist passikontrolli ala metallpingil, tuleb minu juurde kaks relvastatud politseinikku. Nad eskordivad mu politsebussi ning sõidutavad “turvatud alasse” koju tagasilendu ootama.

Kell on 21 õhtul. Avastan end inimtühjast Arlanda lennujaama terminalist, mille alumisel korrusel on politseijaoskond ning mille kõik perimeetrid on suletud. Kuigi terminal on suur, ei ole sealt mingit väljapääsu oma edasilennule Hispaania suunal, mis väljub hommikul kell 6 kõrvalterminalist.

“Otsige ja ostke omale tagasilennu pilet Tallinnasse. Kui ostetud, saatke meile e-postiga ning me eskordime teid homme tagasilennule. Terminali teisel korrusel on süüa ja teed,” antakse mulle lakoonilised juhised.

“Mis mõttes eskordite tagasilennule. See tagasilend läheb ju täpselt samast terminalit, kust minu edasilendki. Äkki saaksite mind siiski eskortida plaanipärasele Hispaania lennule? See ei tekitaks ju absoluutselt mingit lisariski. Lisaks, mu Covid test on tehtud ilusti Hispaaniasse sisenemise reeglite järgi – 72 tundi enne riiki sisenemist,” teen veel viimase katse oma valvureid ümber veenda.

Tulutult.

Öö terminalis

Istun suure inimtühja terminali sopikeses. Mõnesaja meetri kaugusel näen toimetamas ja magamas veel umbes 15 inimest, kelle reis on sama järsult lõpetatud ning kes nüüd oma saatust ootavad.

Ma ei maga terve öö. Ma kirjutan ja teen videosid sellest eriskummalisest seiklusest selles eriskummalises maailmas. Olen sisimas isegi natukene rõõmus – võtsin ju selle reisi ette just sel põhjusel, et koguda inspiratsiooni ning testida veelkord läbi käitumismudeleid ja strateegiaid, millest kõnelen oma peatselt valmivas raamatus "Välis-aastad: Kuidas välismaal elades kasvada parimaks versiooniks iseendast" ("ExpatYears: How to Grow Into Your Best Self While Living Abroad").

Keskendun palju just ootamatuste, isiklike ootuste, sisemise rahu, keeruliste olukordade nautimise ning sisemise südikuse ja järjepidevuse teemade käsitlemisele. Äkki see praegune seiklus peabki olema osa minu teekonnast veelgi parema raamatu käsikirjani. Otsustan, et jah, peab. Ja nüüd on mul aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks.

Tund enne Tallinna tagasilendu otsivad mind üles piirivalve ametnik number 11 ja number 12. Justnimelt nii mitu ilma maskideta politseinikku on minuga selle ööpäeva jooksul näost näkku tegelenud. Mina aga olen kohusetundlikult peitunud maski taha, nagu näevad ette lennujaama eeskirjad.

Kauplen end tagasi, ei anna alla

Maandudes Malaga asemel taas Tallinna lennujaamas, tehakse mulle piiril selgeks kehtivad reeglid: “Peate veetma järgmised 10 päeva eneseisolatsioonis, kui teete teise testi, võite seitsme päevaga liikuma pääseda.”

Seejärel lasen taaskord oma ninaneelu vatitikuga kõditada. Kas minu kuuajaliseks planeeritud Hispaania reisist saigi nii lihtsalt kahepäevane Rootsi lennujaama külastus?

Loen eeskirju ja mõtlen pikalt, mis edasi. Lennujaamaööl lugesin oma raamatu käsikirjast peatükki, mis räägib visadusest. Välismaal elades ja reisides tuleb alati ette ootamatusi ja väljakutseid, see on nii tavaline. Selle meelde tuletamine annab indu juurde ning helistan Terviseametisse. Nende esialgne seisukoht on, et mina ei lenda järgmised seitse päeva küll enam kuhugi.

“Peale eneseisolatsiooni lõppu võite uuesti Hispaaniasse lennata,” kuulen telefonitorust.

“Aga reeglites on kirjas, et lennu lähteriiki tohib kohe ka tagasi lennata, kui selleks on põhjust,” diskuteerin sõbraliku infotöötajaga.

“Teil võib õigus olla. Oodake, ma uurin selle järele ning helistan teile tagasi.”

Andre Põlm Hispaanias raamatut kirjutamas (foto: erakogu)

Koroonareisidesse ongi rohkem seiklusi sisse põimitud

Mul oli õigus. Kogu selle õiguse pean küll kinni maksma oma rahakotist, kuid ostan koheselt homseks uued piletid. Seekord on ainus võimalus lennata läbi Soome, Rootsi ja Hispaania. Neli päeva peale esmakordset Tallinnast väljumist panen oma jala maha sooja Andaluusia lennujaamaasfaldi pinnale.

Rootsi piiril läks seekord hästi, minu tõend sobis neile. Endiselt maske seal keegi ei kanna. Rootsi on üks väheseid riike maailmas, kus ei kehti maski kandmise kohustust. Hispaanias seevastu ei küsi keegi isegi mu testi tõendit näha. Aga tänavatel käivad kõik inimesed maskides. Reisin ringi mööda Andaluusiat, matkan metsades ja mägiradadel – isegi üksikus metsatukas kannavad inimesed maske.

Ma ei liialda. Ainus koht, kus viirus nähtavasti ei nakka, on restoranid ja baarid. Need on Hispaanias lahti, inimesi täis ning maskivabad. Äsja lõppes maskikandmise kohustus ka Hispaania randades. Ometi paljud inimesed valivad ka seal mask ees ringi luusida.

Samal ajal loen uudiseid sellest, kuidas Kaja Kallas kohtub Tallinnas Hispaania välisministriga ning arutatakse vajadust Euroopa ühtseks võitluseks koroonaga. Ühtsed alused, ühtsed meetmed.

Olles äsja olnud kolmes Euroopa riigis, võin julgelt öelda, et reaalsus on kõike muud kui ühtne. Ja ma ei ole kindel, et seda ühtsust sooviksin. Kui ka Eesti oma lähenemises annaks järgi Lääne-Euroopalikule maskikandmistavale, siis lõhestaks see meie niigi kahte leeri koondunud ühiskonda veelgi enam.

Reeglid reeglite pärast tegid minu reisist just sellise nagu ta oli. Reeglid, mis tegelikkuses ei vähenda ohtu ühiskonnale, ei ole mõistlikud. Metsas mask ja restoranis kõik koos hajutamata ja maskivabalt. Tallinna lennule saab inimese eskortida, kuid kõrvalväravast väljuv Hispaania lend ei tule kõne allagi. 10 tundi liiga vana paber, et teha transiitlendu. Paneb mõtlema.

Edukas reis!

Olenemata kõigist neist sekeldustest armun Andaluusiasse. See on suurepärane kant ja soovitan soojalt seal ringi rändamist, isegi koroona tingimustes. Minul oli minu reis. Ma ei lasknud välistel seikadel oma sisemist rahu häirida ning nautisin kõike seda mida soovisin. Puhkasin, kirjutasin, seiklesin, töötasin mäenukkidel ja rannaliival ning nautisin igat hetke.

"Välis-aastad: Kuidas välismaal elades kasvada parimaks versiooniks iseendast" kogub Hooandja keskkonnas trükkijõudmiseks raha.