Proovisõit: Santa Fe – Hyundai mudelivaliku tipp
(2)
Mis annab aluse üht mudelit teistest kõrgemale asetada? Hind? Mõõtmed? Ajalugu? Santa Fe on küll kalleim Eestis müüdav Hyundai, kuid kaugeltki mitte suurim (suurtest tarbesõidukitest ja tulevastest särtsukatest rääkimata!) auto Korea tootja globaalses portfellis. Santa Fe olulisus mudelina on üleilmse tähendusega, kirjutab Accelerista.com.
Ameerika Ühendriikides paikneva New Mexico osariigi pealinna (kus on elanikke vähem kui Tartus!) järgi nime saanud auto veeres esimest korda koosteliinilt maha sajandivahetusel ning sai kiiresti väga populaarseks. Isegi sedavõrd kiiresti, et kui Hyundai kontsernis algas mudelinimede asendamine tähtede-numbritega (näiteks Tucsonist sai ix35), siis Santa Fe nime ei julgenud ka kõige ägedamad turundusgurud puudutada, ja õigesti tegid, sest ikoone põhjuseta ei näpita.
Seest ja väljast soliidne
Mudelivärskenduse käigus sai ninaosa veelgi suurema ja säravama radiaatorivõre, tulede kujunduses on aga mängulisusele vaatamata selgelt tegu Hyundaiga. Külgede peal vigurdatud pole, auto ei mõju ebaloomulikult välja venitatuna, küll aga kõrge ja massiivsena.
Viimase efekti vähendamiseks on tagaosas on järgitud hetketrende – laternad venitati piklikuks ning ühendati omavahel punase reflektorribaga, mis tundub praegu olevat lausa kohustuslik kujunduselement. Veljemõõt küündib diiselmootoriga versioonil 20 tollini.
Esimene pilk auto sisemusse reedab kohe, et selle sihtturg ei asu Euroopas, sest armatuurlaua disain ja värvilahendus ei ole eurooplase maitset arvestades kõige õnnestunum, küll aga ei saa midagi ette heita materjalivalikule. Samas tagab nupuuputus keskkonsoolil küll vajalike funktsioonide ühe puudutusega kätte saamise, kuid mõjub raskepäraselt, võiks olla rohkem juhile orienteeritud ning neelab ebamõistlikult palju ruumi.
Keskmist mõõtu (ehk D-segmendi) linnamaasturi sees on esireas ruumi vähem kui võiks arvata, juht istub oma kohal nagu kookonis (samas on seal väga mugav!). Ka kahemeetrisel pole ära mahtumisega probleemi, sest pearuumi jagub, kuid ülekaalulistel võib kitsaks minna.
Auto suurus ilmneb ennekõike teise istmerea taga, kus on kuni 782-liitrine kaubaruum, või soovi korral põrandast üles tõstetav kolmas istmerida (sel juhul jääb kasutamiseks 130 l kaubaruumi).
Väike vigurdamine tundub käivat aga kõigi uute Hyundaide juurde – miks oli vaja gaasipedaal viia üleval asuva kinnituse pealt põrandale, jääb arusaamatuks. Aga las ta seal olla…
Sõidab kindlalt nii maanteel kui maastikul
Sõit 2,6-tonnise täismassiga maasturiga halbu üllatusi ei paku, olles nii sujuv, rahulik ja kindel kui oodata võiski. Suured teeaugud triigitakse üsna siledaks, kuigi lamavaid politseinikke ületavad mõned konkurendid pehmemalt. Tähtsaim on aga, et ehkki tegu on suure ja väga mugava autoga, on see keskmisest „ameeriklasest“ (võrreldes näiteks Toyota Highlanderiga) oluliselt konkreetsema juitavusega.
Hyundai on tõsiselt panustanud juhti abistavate vidinate arendamisse ja see on mõnikord päris hästi välja kukkunud. Nii oskab autonavi – väljasurev lahendus, sest kes see tänapäeval ikka Waze asemel navi kasutab – näiteks sõiduradade valikut paremini juhendada kui Google kontserni tooted. Võõras linnas on sellest palju abi!
Erinevalt mõnest prantsuse tootjast on Santa Fe puhul juhi ees olevatest digitaalsetest “kelladest” tavapäraste mehaaniliste näidikutega võrreldes ka päriselt kasu. Kui juht kavatseb näiteks sõidurada vahetada või hakkab teostama manöövrit, mis piiratud nähtavuse tõttu ohtlikuks võib osutuda, kuvatakse tema ette automaatselt kaamerapilt, mis annab märku, et plaanitav tegevus on päriselt ohutu. Väga äge ja ühtlasi lisab turvalisust.
