Paljudele on seni teadmata, kuidas sündis rahamärkide kohaletoomine ja et seejuures kaitseväe lendur Veelmann ja Jüri Lossmann oma elu pidid peaaegu kaotama, kirjutab ajakiri Kaitse kodu!

Helsingist 11. veebruaril 1920. aastal Tallinna lennates sündis maandumine Lasnamäel pimeduse tõttu õnnetult, lennuk murdus pooleks, kuid õnnekombel jäid mõlemad sõitjad ellu. Lennukis DH 9 olnud 27 miljonit Eesti marka ja 80 kilogrammi posti aga toimetati kohale ja õigetesse kätesse.

Jüri Lossmann einetab, kui nende ridade kirjutaja tema poole sisse astub. Üks kohalikest ajalehtedest on toonud sõnumi, et Jüri Lossmann 23. jaanuaril pühitseb 40. sünnipäeva, ja see teade ei lase teda ei rahulikult lõunat süüa ega jutustada oma mälestusi. Uksekell aina kõliseb ja Jüri jookseb uksele. Jälle lilled ...

„No see teeb viha. Lilled ja lilled ja ma ei tea, kes neid saadab ... Nimekaarti ei ole, kirja ka mitte ... Ma ei saa aru ...“ Viib lilled naise kätte. „Pane vette!“ Tuleb tagasi tusase näoga. „Täna polegi minu sünnipäev, alles kaks nädalat hiljem ...“

Jüri Lossmann alustab, hoolimata segamisest, juttu. „Nagu mäletad, olin ju Eesti vabariigi alul Soomes käskudetäitjaks ametnikuks Eesti sõjaväe esindaja juures. On meeles, et 1919–1920. aasta talv oli väga vali. Soomes näitas kraadiklaas 32 pügalat alla nulli. „Wäinämöinen“, praegune „Suur Tõll“, tegi paaril korral katset pääseda Helsingist Tallinna, kuid katsed nurjusid ja jäälõhkuja pöördus poolelt teelt tagasi.

Telefoniteel asjaajamine polnud asjaajamine, oli vaja vahest ka „tõsist“ juttu ajada ja kirju vahetada. Ühendus aga puudus.

Kodumaal oli käimas vabadussõda. Kõrvuti Eesti sõduriga võitlesid ka Soome sõdurid, töötasid ametkonnad – kuid... puudusid rahamärgid, millega töövaeva tasuda. Alul maksti palka kitsaste paberiribadega, see polnud raha. Oli vajadus kupüüride järele, mida rahaks oleks võinud nimetada

Ja rahamärke ehk – nagu neid tol korral nimetati – võlakohustusi oli Eesti Ajutine Valitsus tellinud Soomest, missuguse tellimise täitmise juures viibis meie praegune riigi tööstuskooli juhataja hr. Ussisoo.

Ühenduse loomine vajas lahendust. Mõtlesin kord hobustega üle lahe Eestisse sõita ja astusin selleks ka samme. Oli kavatsus sõit võtta ette Viiburi kohalt. Seal ei leidnud ma aga inimest, kes oleks nõus olnud sõitu tegema, meri olevat paiguti lahti, ja nii jäigi hobusesõit.

Ühel päeval kuulsin, et kolm Eesti lennukit lennanud Tallinnast Helsingi. See oli 7. veebruaril 1920. aastal. Esimesel tugevajõulisel lennukil lendas kaitseväe lendur Veelmann, praegune Soome lennuühingu „Aero“ esindaja Tallinnas, ja teistel, „Albatrossidel“, Briti lennuinstruktorid Emery ja Svatridge, kellega kaasas olid meie lendur kapten Jüri Ots ja ins. Teimann.

Nad maandusid Kaevopuisto all merel. Lendur Veelmannil oli kaasas esimene Eesti post, mis Tallinnast lennuteel saadeti Soome. Briti instruktorid tõusid veidi aja pärast õhku ja jätkasid lendu Sandhamina lennujaama, kus tol ajal ülemaks oli Soome lendur-kapten Mikkola, kes hiljem hukkus oma Itaalia lennul Alpides.

Veelmanni DH 9 ei tõusnud aga kuidagi enam õhku. Ei saadud mootorit käima. Järjest valjemaks muutunud torm ähvardas lennuki uperpalli paisata. Kutsuti abiks soome sõdureid ja nende abiga toodi rannast suured kivimürakad, mis seoti lennuki külge, et masinat hoida jääpinnal. Lennuk jäigi ööseks merele soome sõdurite valve alla.

Järgmisel päeval tuli lennukit vaatama kaks soome lennumehaanikut. Üks mehaanikuist oli hiigla paks. Pool päeva töötanud, läks neil korda mootor panna käima ja tõusta õhku. Veelmann asus juhi kohale, mina ja Soome paks mehaanik istusime taha. Pean ütlema, et mul tõesti polnud ruumi istuda. See paks vend täitis oma kehaga kogu ruumi.

Lendur Veelmann Sandhamina lennujaama asukohta ei teadnud. Mina juhatasin. Olles teel Sandhamina poole nägin mingisugust musta kogu silmade ees vilksatavat. Mis kukkus? Marutuul oli kiskunud lendur Veelmanni peast mütsi (šlemi). Ja hiigla külm oli.

Minul olid labakindad käes, katsin kätega ta pead ja soojendasin kõrvu, sealjuures teed juhatades. OK aeg Sandhamina lennujaama ees maandumiseks. Ütlesin seda Veelmannile. Ta tegi järsu pöörde, tuul lõi tiibade alla ja kandis meid paar-kolm kilomeetrit eemale. Maandumine õnnestus siiski.

Nüüd olime kõik koos. Vahetasime mõtteid soome ametivendadega ja ootasime soodsat ilma äralendamiseks. Vahepeal otsiti üles meie lennuki viga; see seisis selles, et akumulaatorid polnud korras, ja õgvendati ka telg, mis Sandhaminas maandumisel oli kooldunud kõveraks.

11. veebruaril olime palutud kapten Mikkola poole Sandhamina lennujaama külla. Läksime kõik. Õhtul, kell võis olla 5, lõin silmad taevaservale ja nägin loojeneva päikese kuma. Ilm oli selge, mis veel oodata! Tuli ära lennata. Meid oodati.

Silmapilk helistasin Helsingi Eesti saatkonda: toodagu post ja rahapakid – lend läheb Tallinna. Lendurid hakkasid valmistuma ärasõiduks ja pea olid ka autod pakkidega kohal. Veelmanni lennukisse laadisime 27 miljonit marka Eesti võlakohustusi ja posti. Ruum, mis mulle oli määratud, oli niivõrd pakkidega täis tuubitud, et mul istumiseks absoluutselt ruumi ei jätkunud. Istusin pakkide vahel ... ja see sai minu päästjaks.

Kõik kolm lennukit tõusid õhku. Meie oma ees, teised järel. Oli juba videvik, kuid üle lahe lennata, see ei nõua ju kuigi palju aega. Lendur Veelmann ütles: „Tõuseme hästi kõrgele, võib-olla on meri vahepeal lahti …“

Ta tõusiski umbes 10 000 jala kõrgusele, pealepoole pilvi. Tihti vaatasin tagasi ja nägin kaht lennukit meile järgimas. Siis äkki nad kadusid. Mõtlesin: „Vahest on meil suurem kiirus ja nad ei jõua järele …“ Meie hoidsime aga kursi Tallinna peale.

Tuul oli kogu aeg vastu ja tuule mõjul sattusime õigest sihist veidi kõrvale. Lennuks kulus 1 tund 10 minutit, umbes veerand tundi rohkem kui harilikult. Olime aerodroomi kohal, kuid me ei näinud, et meid oodataks. Ei mingisugust märku vastuvõtuks. Lendasime siis üle Dvigateli vabriku, paar korda ümber linna, tagasi aerodroomile ja alles siis nägime all tulelõket ja suitsu. Meid oli nähtud.

Veelmann võttis ette maandumise. Mulle tundus ja lõi südamest läbi, et see pole õige maandumine, see on kukkumine. Sekundi jooksul jooksis silme eest mööda kogu elu, kodu, vanemad kõik, kõik ... Siis suur raksatus ja ... olimegi maandunud. Mitte aerodroomil, vaid kuski Tondi kõrtsi läheduses, kiviaia ääres. Lennuk pooleks.

Olin suikunud magusasse unne. Nii hea oli olla. Lebasin nii minutit viis. Ärkasin. Oli tundmus, nagu oleksin hästi välja maganud. Ei mingit valu, ihu nagu surises. Kui säärases seisukorras veel veidi olin olnud, tundsin rinnakorvi all pigistust.

Kas ma siis olen pooleks? Säärane tundmus oli. Aga see ei ärritanudki, just nagu peaks nii olema. Nüüd liigutasin end ja viga polnud midagi. Jõudu oli küllalt. Surusin jalgadega vastu lennukipõhja, et vabaneda pakkidest ja pugeda välja. Siis tuli mulle äkki meele Veelmann.

Hüüdsin: „Veelmann, tule tõsta pakid pealt ära!“ Ei mingit vastust. Rabelesin edasi, kuni pääsin välja. Mootor töötas taktitult. Otsin Veelmanni. Lennuki juures teda pole. Leian ta lõpuks lennuki rusude vahelt, pea alaspidi. Hüüan – ei vasta, katsun – märg. Ta rinnust kostab korin.

Nüüd sähvas peast läbi mõte: „Veelmann on surnud, ta on verine.“ Püüdsin teda rusude vahelt välja kiskuda, kuid traatide rägastikus ei läinud see korda. Jooksin aerodroomi poole abi otsima. Maanteel sain kätte talumehe, kasutasin teda mind linna poole sõidutama.

Teel jooksis juba paar lennuväe sõdurit vastu. Neile ütlesin: „Minge kohe sinna, Veelmann on surnud...“ Ise edasi. Peatusin ühe hurtsiku juures, astusin sisse. Kaks sõdurit sõid laua ääres. Need olid lennuväe motoristid. Nägin eeskojas seinal käterätikut, haarasin selle pihku ja katsin suu. Suust voolas verd. Huul oli lõhki, kukkudes olid hambad alumisse huule tunginud.

Uuesti tagasi, vaatama Veelmanni ja pakke. Joostes tuli meele sõdurite ohkamine, kui nad minult kuulsid Veelmanni surmast, oli ju Veelmann nende armastatud sõber. Jõudnud lennuväe staapi, nägin, et sõdurid olid Veelmanni kanderaamiga juba sinna toonud.

Olin talle meelemärkusele tulles meele tulnud. Ta küsinud: „Kas Jüri on elus?“ Kuulnud jaatava vastuse, oli ta jälle kaotanud mõistuse. Dr. Perli sõitis meile järele ja viis mõlemad Punase Risti autol Greiffenhageni kliiniku, kus mul dr. Hesse huule kinni õmbles.

Vahepeal oli aga kaks voodit Juhkentali sõjaväe haiglas valmis tellitud, et meid sinna viia. Ma mõtlesin: „Olen Roosikrantsi tänaval, kodu siin. Ei, ma ei lähe Juhkentali, lähen koju.“ Doktor Hesse lubaski. Veelmann viidi meelemärkusele tulemata Juhkentali haiglasse.

Järgmisel hommikul andsin üle raha, mis ööl oli minu juures kodus. Läksin staapi Pagari tänavale. Kõigil vihased näod ees, ka minu onul, kindral Larkal, kes oli tol ajal sõjaminister. Ta ütles vaid: „Oleksite võinud …“ Pandi toime juurdlus. Meie polnud süüdlased, vaid süüdlane oli tookordne segane olukord.

Helsingist välja lennates olime kindlad, et kapten Mikkola Sandhaminast meie väljalennust Tallinna teatab, nagu see on harilikult kombeks. Tallinna-Helsingi vaheline ühendus oli aga õhtul kella 9-ni kinni ja ta ei saanud teadet edasi anda. Maandumise olime sunnitud ette võtma, hoolimata, et meie tulekust ei teatud.

Pärast katastroofi oli mul mure kahe lennuki pärast, kes meist teel kadusid. Teatasin, et veel kaks lennukit on tulemas. Oodati ja oodati, arvati kõige halvemat, arvati, et nad teel on hukkunud. Kuid instruktorid Emery ja Svatridge olid tormi pärast teelt tagasi pöördunud ja järgnesid meile alles järgmisel päeval.

Ei mäleta enam, kas Emery või Svatridge oli madalalt lennates sattunud Naissaare puielatvu, kuid siiski õnnelikult. Teine lennuk pidi vastu Lasnamäe kallast lendama, kuid imekombel jõudis ta aerodroomile. Merel oli paks udu, mis neid sundis madalalt lendama.

See lend, mis küll õnnetult lõppes, pani siiski aluse esimesele Eesti õhupostile ja üldse esimesele Eesti Soome vahelisele lennuühendusele, sest varem polnud kummagi maa lennukid üksteist külastanud.

Raha, noh, see … Raha toimetasime ka kohale. Oli veidi bensiiniga niisutatud, samuti nagu Veelmann. Kui ma teda pärast katastroofi katsusin ja tundsin, et ta on märg, arvasin, et ta on verine. Hiljem selgus, et bensiinipaagist bensiini talle oli selga voolanud.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Kaitse Kodu! 5/1931