Ago Pajur rõhutab, et toonastes sündmustes mängis suurt rolli juhus.

Miks oli Eesti Vabariik tarvis kõige pealt välja kuulutada Pärnus?

Ega seda polnudki tarvis tingimata Pärnus teha. Pärast seda kui enamlased katkestasid poole pealt Asutava Kogu valimised leiti, et ei jää midagi muud üle, kui tuleb koostada rahvale avalik pöördumine - manifest - ja see kuskil esimeses kohas, kus õnnestub, ja esimesel hetkel kui see võimalik on, see ette lugeda ja sellega Eesti Vabariik välja kuulutada. Enne seda oli Eesti rahvuslaste ringkondades loodetud, et tuleb kokku kogu eesti rahvast esindav Asutav Kogu ja võtab vastu olulise otsuse ning kuulutab Eesti iseseisvaks.

Esimene katse tehti 21. veebruaril 1918, kui Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms asusid teele Haapsalu poole, kuna nad teadsid, et eelmisel õhtul oli 1. Eesti polk seal võimu enamlastelt üle võtnud. 

Polgu ülem Ernst Põdder oli ise kutsunud eesti poliitikuid Haapsallu, et nad polgu kaitse all kuulutaksid Eesti iseseisvaks enne kui sakslased kohale jõuavad. Paraku olid sakslased kiiremad ja selleks hetkeks, kui tulnuks teele asuda, polnud manifesti lõplik redaktsioon veel valmis. Poolel teel tulid neile vastu Eesti sõdurid ja teatasid, et sakslased on juba Haapsalus. Okupeeritud linna sõita polnud mõtet, sest seal poleks saanud iseseisvat riiki välja kuulutada.

Teine katse tehti järgmisel päeval, 22. veebruaril, kui Päästekomitee täies koosseisus, lisaks Pätsile ja Vilmsile ka Konstantin Konik, üritasid sõita Tartusse, kuid see jäi ära, sest enamlased olid tugevdanud kontrolli kõikidel Tallinnast väljaminevatel maanteedel. Lisaks ei õnnestunud hankida ka sõiduks autot.