Orlov pidas oma kohuseks kasutada omandatud salajasi teadmisi ning kirjutada Stalini kuritegusid paljastav raamat. Avaldame katkendi ta eessõnast raamatule “Stalini kuritegude salajane ajalugu”.
***
Ma ei kuulu ühessegi poliitilisse parteisse ega grupeeringusse. Selles raamatus ei taotle ma mingeid poliitilisi ega kitsalt parteilisi eesmärke. Minu ainus ülesanne on tuua avalikkuse ette Stalini korda saadetud kuritegude salajane ajalugu ja taastada sel kombel puuduvad lülid, milleta Nõukogude Liidus aset leidnud traagilised sündmused tunduvad lahendamatu mõistatusena.
Olin kuni 12. juulini 1938 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige ja hiljem usaldas Nõukogude valitsus mulle rea vastutavaid ametiposte. Võtsin aktiivselt osa kodusõjast, sõdisin Punaarmee ridades kagurindel, kus juhtisin vaenlase tagalas tegutsevate partisanide salku, aga vastutasin ka vastuluure eest.
Kui kodusõda lõppes, määras partei keskkomitee mu Ülemkohtu abiprokuröriks.
Ametites, kus teenisin OGPU-NKVD liinis, õnnestus mul koguda ja seejärel Nõukogude Liidust välja toimetada täiesti salajasi materjale kuritegude kohta, mille oli korda saatnud Stalin, kelle eesmärk oli hoida enda käes võimu; materjale Stalini poolt oktoobrirevolutsiooni juhtide vastu korraldatud protsessidest ja tema suhetest inimestega, kelle hukkamist ta ette valmistas.
Kirjutasin üles juhised, mida Stalin oli Kremlis toimunud koosolekutel NKVD juhtidele suuliselt andnud. Tema näpunäiteid uurijaile, kuidas murda Lenini kaasvõitlejate vastupanu ja pressida neilt välja valetunnistusi. Stalini isiklikke jutuajamisi mõne tema ohvriga ja hukkumisele määratute viimaseid sõnu Butõrka vangla seinte vahel. Need hoolikalt varjatud salajased materjalid sain NKVD uurijatelt endilt, kellest paljud töötasid minu alluvuses. Nende seas oli minu endine asetäitja [Lev] Mironov (hiljem NKVD majandusosakonna ülem, kellest sai Stalini üks peamisi tööriistu nn Moskva protsesside ettevalmistamisel) ja Boris Berman, NKVD välisosakonna ülema asetäitja.
Oma kuritegusid korda saates ei saanud Stalin läbi ilma usaldusväärsete abilisteta NKVDs. Sedamööda, kuidas kasvas tema kuritegude nimestik, suurenes kaasosaliste hulk. Kartes oma reputatsiooni pärast maailma silmis, otsustas Stalin 1937. aastal hävitada kõik usaldusisikud, et keegi neist ei saaks tulevikus esineda süüdistuste tunnistajana. 1937. aasta kevadel lasti kohtu ja uurimiseta maha peaaegu kõik NKVD juhid ja uurijad, kes olid tema otseste juhiste järgi bolševike partei rajajatelt ja oktoobrirevolutsiooni juhtidelt valetunnistusi välja pressinud. Neile järgesid olematusse tuhanded NKVDlased – need, kes oma ametiseisundi järgi NKVDs võisid ühel või teisel viisil omada salajast informatsiooni Stalini kuritegude kohta.
1936. aastal algas Hispaania kodusõda. Poliitbüroo saatis mu sinna vabariikliku valitsuse nõunikuks, organiseerima vastuluuret ja partisanisõda vaenlase tagalas.
Hispaanias olles sain teada siseasjade rahvakomissari [Genrihh] Jagoda arreteerimisest. Samal ajal jõudsid minuni teated kõikide mu endiste sõprade ja kolleegide hävitamisest ja tundus, et kohe-kohe on käes minu järjekord. Sellele vaatamata ei saanud ma avalikult Stalini režiimiga suhteid katkestada. Moskvasse oli jäänud mu ema, keda võimud käsitlesid Stalini barbaarse seaduse kohaselt pantvangina ja minu Nõukogude Liitu naasmata jätmise korral ähvardas teda surmanuhtlus. Täpselt samasuguses olukorras oli minu naise ema.
1937. aasta augustis sain telegrammi NKVD välisasjade osakonna ülemalt [Abram] Slutskilt. Selles anti teada, et Franco ja hitlerliku Saksamaa salateenistused on töötanud välja plaani minu röövimiseks Hispaaniast, et pigistada minult välja andmeid abi ulatuse kohta, mida Nõukogude Liit hispaanlastele annab.
Slutski teatas ka, et NKVD kavatseb mulle saata isikliku kaheteistkümnest inimesest koosneva kaitsemeeskonna, kes vastutaks mu julgeoleku eest ja saadaks mind kõikidel sõitudel. Mulle tuli kohe pähe, et esimeses järjekorras on sellele „isiklikule valvemeeskonnale” tehtud ülesandeks likvideerida mind ennast. Telegrafeerisin Slutskile, et ma ei vaja valvemeeskonda, kuna minu staapi valvab ööpäev läbi Hispaania rahvuslik kaardivägi, aga väljaspool seda saadavad mind kõikjal Hispaania salapolitsei relvastatud agendid. See, muide, vastas tegelikkusele.
Nõukogude isiklikku valvet ei saadetudki, kuid see juhtum tegi meid valvsaks. Hakkasin kahtlustama, et uus siseasjade rahvakomissar [Nikolai] Ježov on nähtavasti teinud oma salajastele „liikuvatele komandodele” ülesandeks tappa mind siinsamas, Hispaanias. Nähes ette asjade sellist pööret, saatsin rindetsooni ühe oma abilistest ülesandega värvata ja tuua minu juurde Saksa interbrigaadist kümme veendunud kommunisti, kel oleks ka piisavalt lahingukogemusi. Neist inimestest saidki minu alalised saatjad. Relvastatud automaatide ja vööle riputatud granaatidega, saatsid nad mind lahutamatult kõikjal.
1937. aasta oktoobris saabus Hispaaniasse Slutski asetäitja [Mihhail] Spiegelglass. Ei keegi muu kui tema oli kolm kuud tagasi organiseerinud Šveitsis NKVD residendi Ignat Reissi tapmise, sest too oli keeldunud Moskvasse tagasi pöördumast. Spiegelglass, kelle naine ja tütar olid jäänud faktiliselt pantvangidena Nõukogude Liitu, ei olnud kindel oma isiklikus julgeolekus ja nähtavasti mõtles, kuidas mängust välja astuda. Kuid see ei teinud teda sugugi vähem ohtlikuks. Tal ei olnud Hispaanias eriti midagi teha ja tema saabumine ainult kinnitas mu kahtlusi, eriti kui sain teada, et ta on kohtunud Madridis kellegi Bolodiniga, kelle, nagu selgus, Ježov oli saatnud Hispaaniasse terroristliku „liikuva komando” juhi ülesannetes.
Spiegelglass ja Bolodin pidid arvestama sellega, et mind kaitses mu isiklik valve ja katsel mind mõrvata võib tekkida tulevahetus tõsiste kaotustega mõlemale poolele, millega kumbki polnud harjunud. Mulle tuli pähe, kas Moskva pole mitte andnud Bolodinile käsku röövida mu 14aastane tütar ja mind seejärel šantažeerida pöörduma tagasi Nõukogude Liitu. Mu sünged kartused teravnesid niivõrd, et sõitsin linnalähedasse majja, kus naine tütrega elas, panin nad auto peale ja viisin Prantsusmaale. Seal, mitte kuigi kaugel Hispaania piirist, olin üürinud nende jaoks väikese villa. Jätsin nende juurde Hispaania salapolitseist usaldusväärse ihukaitsja, kes täitis ühtlasi autojuhi kohuseid. Ise pöördusin tagasi Barcelonasse oma töö juurde.
Ma venitasin, lükates Moskvast lahkulöömist aina edasi, kuna andsin endale aru, et sel viisil toimides lõpetan oma ema ja ämma elu. Mind polnud ikka veel maha jätnud naiivne lootus, et mingid muutused on võimalikud, et Moskvas sünnib midagi sellist, mis teeb üha kestvale košmaarsele terrorile lõpu.
Lõpuks otsustas Moskva ise minu eest. 9. juulil 1938 sain telegrammi Ježovilt, kes oli tol ajal Stalini järel tähtsuselt teine mees riigis. Mul kästi sõita Belgiasse Antwerpenisse ja minna 14. juulil seal seisva Nõukogude laeva Svir pardale, et kohtuda „seltsimeestega, keda te isiklikult tunnete”. Seejuures anti mõista, et mul tuleb sinna sõita meie Pariisi saatkonna autoga koos Prantsusmaal ametis oleva Nõukogude peakonsuli Birjukoviga, „kellest võib olla vahendajana abi seoses eelseisva tähtsa ülesandega”.
Telegramm oli pikk ja segane. Ježov ja need, kes koos temaga keskkomitee aparaadist NKVDsse üle tulid, olid palju vähem kogenud kui NKVD endised ninamehed, kes olid nüüdseks likvideeritud. Need inimesed püüdsid nii väga mu kahtlusi uinutada ja tegid seda nõnda rohmakalt, et andsid tahtmatult oma salajased kavatsused välja. Oli selge, et Svir saab minu ujuvaks vanglaks. Telegrafeerisin vastuse: „Saabun Antwerpenisse määratud päeval.”
12. juulil kogunesid kolleegid mu Barcelona kodumaja ette, et minuga hüvasti jätta. Tundsin: nad saavad aru, et mind ootab lõks, ja olid kindlad, et langen sellesse.
Paari tunni pärast olin Prantsusmaa piiril. Jätsin hüvasti valve ja Hispaania salapolitsei agendiga, kes oli harjunud mind igal pool saatma. Siit viis hispaanlasest autojuht mu Perpinjani hotelli, kus mind ootasid naine ja tütar. Istusime öisesse ekspressi ja saabusime 13. juuli hommikul Pariisi. Tundsin end nii, nagu oleksin pääsenud uppuvalt laevalt – ootamatult, ette valmistatud plaanita, lootuseta pääseda.
Teadsin, et NKVDl on Prantsusmaal tihe agentide võrk ja Ježovi agendid jõuavad 48 tunni jooksul mu jälgedele. Järelikult tuli Prantsusmaalt võimalikult ruttu kaduda.
Ainsa ohutu varjupaigana tundus mulle Ameerika. Helistasin Ameerika saatkonda ja palusin end ühendada konsul William Bulletiga. Oli just Prantsuse rahvuspüha, Bastille’i vallutamise aastapäeva eelõhtu ja mulle vastati, et konsulit pole linnas. Siis läksime naise nõuandel Kanada saatkonda. Seal esitasin meie diplomaatilised passid ja palusin Kanada viisat ettekäändel saata perekond Quebeci suvepuhkust veetma.
Nõukogude Liidul ei olnud Kanadaga diplomaatilisi suhteid, nii et võis karta, et saatkond keeldub palvet rahuldamast. Kuid saatkonna ülem, kes osutus Kanada endiseks komissariks immigratsiooni alal, suhtus meisse kaastundlikult. Ta ulatas meile armastusväärselt enda nimel kirjutatud kirja Quebeci immigratsioonivõimudele, milles palus meile abi osutada.
Meiega ühel ajal sattus saatkonnas olema ka keegi kanada pastor, kes oli mingil kombel seotud transatlantilise merelaevandusega. Ta teatas, et Kanada aurik Moncler väljub just samal päeval Cherbourgist ja sellele on veel jäänud mõni vaba kajut. Tormasin piletiagentuuri, naine jooksis hotelli, kuhu oli jäänud tütar. Kõik kolmekesi jõudsime vaksalisse viimasel hetkel enne rongi väljumist. Mõne tunni pärast tõusime õnnelikult auriku pardale ja tund hiljem lahkusime Euroopast.
