Teaduselu: „Issi, millal su paat ükskord valmis saab?“
Pean tunnistama, et minu paadi ehitamine on tõesti kaua kestnud. 2005. aastal astusin Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonda tootearendust ja tootmistehnikat õppima. Tollal ei teadnud ma toodetest ja nende arendamisest eriti midagi, peale selle, et kõigil suurematel ettevõtetel on oma R&D, Research and Development (teadusuuringud ja arendustöö) tiim - minu eesmärgiks oli saada laevaehitajaks. Eesmärk kõlab siinkohal isegi liialdusena, sest tegelikult oli valikus veel tsiviilehitus, kuid laevaehitus tundus mõnevõrra müstilisem, ning teisalt pakkus võimalust välismaale õppima asuda. Nimelt võis pärast edukat tootearenduse „baka" läbimist kandideerida magistrantuuri Helsingi Tehnikaülikooli (TKK) laevaehituse erialale. Soome on maailmas tuntud kruiisi- ja jääklassiga laevade (nt jäälõhkujad) ehitaja, mis on pikaajalise kogemuse ning laevaehituse klastri ja ülikooli eduka koostöö tulemus. Enamik doktoritööde teemasid arenevad laevatehaste vajadusest saavutada konkurentsieelis odavamat tööjõudu võimaldavate Aasia riikide ees, kes küll suudavad pakkuda kvantiteeti, kuid mitte Soomele omast kvaliteeti.
Esimene aasta Tehnikaülikoolis oli konarlik. Introverdina võtab mul uute situatsioonidega harjumine aega, millega ratsionaliseerin seda, et hinded ei olnud just kõige kirkamad. Meil oli kursusel palju teraseid tüüpe, kes sarnaselt minuga tahtsid saada laevaehitajaks. Konkurents oli tihe, sest Soome õppima saadeti iga lennu 4 parimat tudengit. Tagantjärele saan tõdeda, et esimene aasta oli sisseelamise aasta. Seejärel tulemused paranesid. Peale teist aastat pidime valima spetsialiseerumise. Mõned (minust) targemad ei julgenud laevaehitust valida, sest kartsid, et niikuinii ei saa nelja parima tudengi hulka. Sportlikku võitlusvaimu täis, nägin nende loobumises oma võimalust. 2008. aasta kevadel kaitsesin oma lõputöö ja võimaluse jätkata õpinguid magistrantuuris Helsingis. Et sisseelamise protsessi võimalikult valutuks teha, asusin juba 2008 suvel TKK laevalaboratooriumisse (kohandatud soomekeelsest sõnast laivalabra) praktikandina tööle.
See esimene suvi Soomes oli äge. Tööpäevad kujunesid pikaks, sest numbriliste simulatsioonide ja koodi kirjutamine TKK teaduritele (nende hulgas Kristjan Tabri, praegu TalTechis vanemteadur) oli lihtsalt põnev protsess väga vinges atmosfääris. Lisaks minule olid „suvetööl" veel kaks kursavenda, soomlastest praktikante ja vanemaid magistrante. Mind paelus eelkõige just koodi kirjutamine või programmeerimine, mida kasutasime laevakonstruktsioonide modelleerimiseks. „Baka" ajast olid küll oskused ja teadmised CAD modelleerimises, kuid puudus kogemus programmeerimisest, mille abil luua laevakonstruktsioonidest parameetrilisi mudeleid ning seeläbi kiirendada kogu protsessi. Tööle pakkusid vaheldust ja hoidsid meele erksana Vikerraadio raadioteater (Anu Lambi võrratu hääl), Pekingi suveolümpia ja ärevad sündmused Gruusias ning finantsturgudel, kus suure osa oma esimesest palgast õhinapõhiselt suutsin kaotada. Elu õpetab! Õhtuti nautisin Espoo kaunist rannajoont ja lõputuid paadisildu, kust sai ujumas käia. Mäletan veel hästi, kuidas sel esimesel suvel unistasin, et sellist tööd võiks küll terve elu teha. Selsamal 2008. aasta suvel seadsin endale eesmärgiks saada ka doktorikraad.
Otsus praktikandina suvel laevalaborisse tööle asuda õigustas ennast igati. Praktikakogemus avas minu jaoks täiesti uue maailma nähes, kuidas programmeerimiskeelte kasutamine võimaldab säästa aega erinevate (arvutuslike) probleemide või modelleerimisülesannete lahendamisel. Seetõttu tutvustan nüüd õppejõuna tudengitele juba varakult erinevaid tööriistu ja programme, mida õppetöös ära kasutada. Sügiseks olin Soome elu ja oluga juba kohanenud ning ennast ka juhendajatele piisavalt tõestanud. Tänu sellele sain magistriõpingute kõrvalt tööotsi suvistelt juhendajatelt, millega kaasnes ka sissevaade teadlaste igapäevaellu, mis hilisemal karjäärivalikul kindlasti olulist rolli mängis.
2010. aasta suvel oli mul juba magistridiplom taskus. Helsingis toimus tol suvel üks valdkondlik konverents, mille korraldustiimis oli minu magistritöö juhendaja Sören Ehlers. Minu ülesandeks oli ettekannetest kokkuvõtted teha, kuid kui üks esineja ootamatult kohale ei jõudnud, sain ettepaneku esitleda oma magistritööd. Juhendajapoolne sissejuhatus minule kui tema tiimi ühele lootustandvamale liikmele tegi mind alguses veidi kohmetuks, arvestades kogu magistritöö kirjutamise protsessi. Mäletan, kuidas esimesi versioone juhendajale lugeda viisin, rahulolevalt tema kabinetist välja astudes aga kutsuti juba tagasi vaibale ja paluti esimene lause ette lugeda. Seda tehes taipasin, kui halb see lause oli ja rohkem polnudki vaja - tagasi oma kirjutist lihvima.
Uuesti esitluse juurde. Mitte just päris valmistunult (loe: ilm oli soe, seega minu kostüüm lühikestest pükstest ja T-särgist ei olnud just päris kohane antud kontekstis) sain oma ettekande üllatavalt hästi tehtud. Publikust tuli ka paar küsimust, millest üks olukord, mitte küsimus ise, on eriti hästi meelde jäänud. Suutsin eos igasuguse diskussiooni lämmatada oma otsekohese vastuse tõttu, näitamata üles vähimatki huvi tehtud uuringu alternatiivsete tõlgenduste osas. Küsija oli laevaehituse valdkonnas respekteeritud vanemapoolne härrasmees, kes ilmselt soovis oma suunava kommentaariga tõstatada diskussiooni, mis on konverentsidel tavapärane praktika (siis ma seda veel ei teadnud), kuid kes minu otsekohese vastuse tõttu kohkus ning viisakalt tänas. Hiljem sain juhendajalt veidi kriitilist tagasisidet selle situatsiooni lahenduse osas.
Samal sügisel astusingi doktorantuuri, mis kulmineerus 2015. aastal doktoritöö kaitsmisega laevade kokkupõrgete numbrilise modelleerimise teemal. Minu oponendiks oli Jørgen Amdahl, meretehnika professor Trondheimi tehnikaülikoolist. Tema on mees, keda Eesti laiem avalikkus teab ehk norrakate tehtud Estonia sarja 5. osast, kus ta esitas enda arvutusi.
Mäletan, et kaitsmise järgsel päeval küsis Lukas minult järjekordselt, kas paat on nüüd valmis? Pean tunnistama, et päris valmis ei ole. Praeguseks olen Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia laevaehituse abiprofessor ja juhin laevaehituse uurimisrühma. Sõpradele olen lihtsamalt, ja veidi tögavalt, paadiprofessor.
