Esimeseks nutikellaks võib pidada Seiko mudelit Ruputer, hilisema nimega OnHand PC, mis ilmus 10. juunil 1998 ja on veebioksjonitel saadaval ka nüüd.

Praeguste nutikellade üldisteks probleemideks loetakse liigset suurust, lühikest akukestvust ja kohmakat kasutajakeskkonda, mis teeb keerukaks sellega muud teha kui kellaaega vaadata ja trenni ajal kehanäite jälgida (muidugi ei saa seda öelda iga mudeli kohta).

Ruputer oli ideeliselt päris lahe: jooksutas erinevaid rakendusi ja seda sai dokkjaama vahendusel arvutiga ühendada. Ekraani all on juhtkangike (joystick), mille abil memosid kirjutada, kalendrit pidada jm. Olemas on ka algelised mängud, isegi kujundusprogramm Paint, kalkulaator jm.

Kuna ekraan on pisike, kahetolline ja 102 x 64 piksliga LCD, on kõik peale kellavaatamise muidugi väga tüütu, isegi ajal, kui keegi polnud paremat näinud (kui uskuda tollaseid arvustusi). Proovige ise nii väiksele pinnale kuvatud klaviatuuril teksti koostada juhtkangi abil, mida pöidlaga juhid!

Tänased nutikellad pakuvad selle probleemi lahenduseks reeglina hääl-tekstiks võimalust (sina räägid, tarkvara tipib – eesti keeles ei saa) või meelitavad lihtsalt nutitelefonile või tahvlile üle kolima.

Akut Ruputeril pole, tolle aja kohaselt peab seda toitma kahe CR2025-kellapatareiga. Ooterežiimil võivad need aparaati käigus hoida kuni kolm kuud, kui vähegi midagi peale aja vaatamise teed, võib see kukkuda aga kõigest 30 tunnile.

Täpselt nagu tänapäevased nutiseadmed, eks ole. Lubatakse näiteks kaht-kolm päeva akukestvust, kui aga mängid ja sotsiaalmeediat kasutad, võid selle ära unustada.