Elu on suurem kui film või eneseabiõpik, ja paraku ebaõiglane. Kui me 2019. aastal toimetusele sobivat sõiduvahendit valima hakkasime, jäid lõpuks sõelale kolm täiesti erinevat mudelit: verivärske Toyota Corolla luukpära, Nissan Leaf ja Peugeot Rifter/Citroen Berlingo mahtur.

Mina tahtsin (punast!) kaheliitrise hübriidajamiga särtsaka minekuga Corollat, südametunnistus ja portaali profiil (eks ole me ju orienteeritud tulevikutehnoloogiatele) eeldanuks elektriautot, aga videotiim hindas berlinksi panipaiku ning liuguksi, plusspunktid tulid leedvalgusega laeriiulist ja nii see mõnus mahtur, mida me ka seiklusautoks kutsume, koos kõigi kellade ja viledega meie õuele maanduski.

Oleme üldiselt väga rahul olnud, 1,5-liitrine diiselmootor on ökonoomne ja hea jõudlusega, et auto lobjakast ja mudast läbi vedada ning sooritada maanteel ka mõni hädavajalik möödasõit.

Panipaiku on tõesti nii palju, et nende avastamist jagub siiani. Viimase sõna järgi tehtud juhiabid, valgustatud laeriiul ja panoraamkatus lasevad unustada, et tegelikult on see ju kaubik, millele on istmed (vastavalt 5 või 7, meil viiene) sisse pandud.

Kuni nägin esimesi fotosid Toyota Proace City Versost, ja sain ühtäkki aru, mis berlinksil puudu on. Minu naeratus kui istun autosse! “Tunne” on puudu. Berlinks on lihtsalt suurepärane auto ilma “selle tundeta”.

Sest kui peres on neli ühesugust last – lisaks Rifterile, Berlingole ka Opel Combo (Life) ja nüüd City (Verso), siis kõigile lihtsalt ei jagata kulbiga X-faktorit.

Jah, elu ongi ebaõiglane. Elu on suurem kui film või eneseabiõpik, ja mul tuleb lihtsalt üle saada teadmisest, et sõidan halli hiirekesega ja mitte elegantse, pilke naelutava disainmahturiga.