Teadlased jälgisid looduses elavaid hallhülgeid ning tuvastasid, et loomad kasutavad plaksutamist näiteks paaritumishooajal enda jõu näitamiseks - sellega peletatakse eemale konkurente ning kutsutakse ligi võimalikke kosilasi.

"Kui loomaaialoomasid õpetatakse plaksutama meie meele lahutamiseks, siis meie jälgitud hallhülged tegid seda omal algatusel," selgitas Monashi ülikooli bioloog doktor David Hocking, kes avastusel põhineva teadustöö kirjutas.

Videomaterjali käis hüljestest kogumas aga hoopis külalisteadur doktor Ben Burville, kes on pärit Newcastle ülikoolist. 17 aastase sukeldumiskogemusega Burville on isegi videolindile püütust üllatunud. "Plaks oli uskumatult vali ja esialgu ei suutnud ma seda uskuda," sõnas ta.

Samuti uurimisprotsessi kaasatud Monashi ülikooli teadlane Alistair Evans tõdes, et ka teised veeolendid on võimelised selliseid helisid tekitama. "Olenevalt kontekstist võidakse sellega eemale peletada konkurente või ligi kutsuda võimalikke kaaslasi," selgitas ta.

Evans võrdles olukorda gorillaga, kes endale vastu rinda taob. "Nii on ka hüljeste puhul eesmärk välja saata kaks sõnumit - "ma olen tugev, hoidke eemale" või "ma olen tugev, mul on head geenid"," näitlikustas Evans.

Doktor Hockingu hinnangul näitab hüljeste plaksutamist puudutav avastus hästi seda, et tegelikult ei tea me enda ümber elutsevatest loomadest just palju. Samuti võimaldab see loomi paremini kaitsta - kuna plaksutamine tundub olevat seotud järglaste saamisega, võib mürareostus olendite sigimisele mõju avaldada.

"Teada on, et inimmüra häirib teiste mereimetajate omavahelist suhtlemist, näiteks vaalade laulu," ütles Hocking. "Aga kui me ei tea, et selline käitumine üldse olemaski on, siis on meil ka väga keeruline seda kaitsta."