Teadus püüab maailma seletada toetudes senistele teadmistele, katsetele, eksperimentidele ja vaatlusele ning on valmis eksima. Sest meie teadmised on alati puudulikud ning alati midagi uut oodata.

Usk on ühiskondlik nähtus, millel on hoopis teine funktsioon. Sellest me tavaliselt ei mõtle. Aga meil kunagi nii aastat 50 tagasi olid siin sellised seminarid, mida me kutsusime filosoofiaseminarideks. Seal käisid mitmed kultuuritegelased rääkimas ja üks neist oli Uku Masing. Tema esinemise teema oli „Religioon inimkonna ajaloos“.

Masingu seisukohad olid väga huvitavad. Ta ütles, et religioon on inimkonnale hädavajalik eksisteerimiseks, sest see loob tausta, kuidas käituda ning toetub vanadele teadmistele ja kogemustele. See kõik on inimkonna stabiilsuse jaoks vajalik. Kui religioon ära võetakse ja asendatakse millegi uuega, siis inimkond muutub väga ebastabiilseks. Kuigi Masing seda otse ei öelnud, mõistsid kõik mille kohta see käis, kuna meie ühiskond toona oli sellises ebastabiilses olukorras.

Lisaks rääkis Masing sellest, et kõik suured religioonid võtavad poliitilise liikumise joone. Ja vastupidi – kõik suured poliitilised voolud võtavad religioonivormi. Näiteks tõi Masing Saksamaa, kuidas seal olid Hitleri tõrvikurongkäigud ja muu sarnane. Kõigil oli selge, et meil on ka sellised rongkäigud. Aga ta oskas seda nii teha, et kellelgi polnud kuskilt kinni hakata – see oli ju ikkagi nõukogude aeg - kuid kõik said aru, et Masing rääkis tõtt.

Nii ongi. Religioonil on hoopis teine roll inimkonna ajaloos kui teadusel, aga nad täiendavad teineteist.