2004. aastal pöördus pensionile läinud metsnik Kanadas Vancouveri põhjaosas tegutseva Capilano ülikooli arheoloogiaprofessori Bob Muckle’i poole, et juhtida tema tähelepanu millelegi, mis nägi välja nagu vana puuraidurite laager Kanadas Briti Columbia provintsi metsas.

Järgmise 14 aasta vältel viis Muckle igal kevadel oma tudengid sinna, et nad aitaksid tal välja kaevata varemeid ja leide, mis tema arvates pidid pärinema mõnevõrra salajasest Jaapani asumist.

Leiukoht asub Seymouri vesikonnas Alam-Seymouri keskkonnakaitsealal, ligi 20 km Vancouverist kirde pool. Sealt on välja kaevatud kümnekonna hüti ja ühe kümblushoone jäänused, seedriplankudest tee ja seedripuust platvorm, mis võis kuuluda altari vm pühapaiga juurde.

Muckle’il ja tema õpilastel on õnnestunud lisaks välja kaevata rohkem kui tuhat eset, sh Jaapanist pärit sake- ja õllepudeleid, teekanne, mängunuppe, ravimipudeleid, käe- ja taskukelli, nööpe, münte ning hulgaliselt keraamilisi leide.

1918. aastal rahuldati Jaapani ärimehe Eikichi Kagetsu taotlus laagri lähedal metsa raiumiseks, mistõttu on tõenäoline, et leitud asula elanikkond koosnes peamiselt metsaraiujatest ja nende peredest.

Ehkki puud raiuti piirkonnast 1924. aastaks maha ja Kagetsu jätkas äritegevust Vancouveri saarel, leidub tõendeid, mis annavad mõista, et osa puuraidurite kogukonna liikmetest ei lahkunud metsa-asulast kohe.

Muckle usub, et vähemalt osa 40–50-liikmelise laagri elanikest jäid Kanada ühiskonnas tollal üha laiemalt levinud rassistlike hoiakute eest kaitstuna metsa elama 1942. aastani, mil Kanada valitsus hakkas Jaapani immigrante seoses II maailmasõja puhkemisega koonduslaagritesse küüditama.

Muckle’i hinnangul pidid elanikud asulast lahkuma kiiruga, kuna jätsid maha nii palju väärtuslikke isiklikke esemeid. „Kui inimesed ära lähevad, võtavad nad enamasti kõik kasutuskõlbulikud asjad kaasa,“ kommenteeris ta.

Tema töörühm on leidnud isegi Eastman Kodaki fotokaamera mudeli „Bulls-Eye“ detaile, koduvõtme ja kalli pliidi, mille keegi oli peitnud küla serva kännu taha. „Nad olid piisavalt taibukad mõistmaks, et nende vara võidakse siit minema tassida,“ lisas Muckle.

Jaapani immigrante on Kanadas rassistlikel alustel põlatud ja diskrimineeritud alates esimesest jaapanlaste sisserände-lainest 1877. aastal. Peaaegu kogu riigis võeti neid vastu vaenulikult; Jaapani immigrantidele ei antud hääleõigust ning neil ei lubatud töötada riigiametnikuna, advokaadina ja paljudes muudes ametites.

Pärast USA Pearl Harbori mereväebaasi pommitamist Honolulus 1941. aastal süvenesid Jaapani-vastased meeleolud; Kanada-teemalise teatmeteose The Canadian Encyclopedia hinnangul küüditati sõja ajal rohkem kui 90 protsenti Kanada jaapanlastest, kellest paljud olid sünnijärgsed Kanada kodanikud.

Muckle’i osutusel suurendab selline taust tõenäosust, et külaelanikud võisid meelega jääda võimalikult kauaks elama vaenulikust ühiskonnast eraldatuna metsa rüppe. „Üldiselt jääb mulle mulje, et elu siin võis nende inimeste jaoks olla üsna meeldiv,“ ütles uurija.

Ehkki Muckle usub, et Kanada laagris elati kuni 1940. aastateni, on seda hüpoteesi raske tõendada: selle kohta, kes täpselt asulas elasid ja kuhu nad sattuda võisid, pole säilinud mingeid ülestähendusi.

Kui tõendid selle kohta, et elanikud jäid tõepoolest metsakülla elama 1940. aastateni, peaksid olemas olema, jääb nende leidmine järgmiste uudishimulike arheoloogide tööks; Muckle usub, et tänavu on tema jaoks viimane hooaeg põnevas leiukohas.