Selleks, et muistsest asteroidist jutustavate kivimikihtideni jõuda, pidid teadlased puurima Mehhiko ranniku ligidal asuvasse merepõhja, kus asub Chicxulubi kraater. Sealsete setete uurimine näitas, et asteroid põrutas maapinda 160 kilomeetrise läbimõõduga kraatri, mis ulatus kuni 50 kilomeetri sügavusele.

Just nagu kokkupõrkepaigas olevatest kahjustustest poleks küllalt olnud, tõi kokkupõrge kaasa veel metsatulekahjud, maavärinad, tsunaamid ja maalihked. Lisaks sellele paiskus kokkupõrke tagajärjel õhku sadu miljardeid tonne väävlit, mis tõid kaasa mitukümmend aastat kestnud jääaja, mille käigus temperatuurid võisid samuti langeda kuni 20 kraadi võrra.

Lifeboat Myrtle'i nime kandva puurlaeva pardal töötanud teadlased suutsid esmakordselt umbes 500 meetri sügavusel merepõhja setete all asuvasse kraatrisse puurida 2016. aastal. "Iga 130 meetrit, mis me kraatrisse puurime, võimaldab meil näha ühe päeva jooksul toimunut," ütles uurimisrühma juht Sean Gulick Texase Ülikoolist. "Me saame tundide ja minutite kaupa vaadata, mis täpselt juhtus," selgitas ta. Kokku on hetkel puuritud kuni 1300 meetri sügavusele.

Puurimistööd Mehhiko ranniku ligidal algasid juba 2016

Praeguse nägemuse kohaselt tungis asteroid kuni 50 kilomeetri sügavusele ning tekitas esialgu palju auru ning sulatas maapinnas olevad kivimid üles. Minutite jooksul kukkus kraater kokku ning selle sisse varisenud mass hakkas kraatri põhjas olevat laavat väljapoole pressima.

Järgneva paarikümne minuti jooksul kattis meri taas kraatri ning järgnevate tundide jooksul tekkis kokkupõrkekohas jahtumise tõttu hulgaliselt vulkaanilist klaasi ning süeviiti. Kokkupõrke tagajärjel tekkinud mitmesaja meetri kõrgune tsunami kandis kokkupõrkekohta ka hulgaliselt söe- ning pinnaseosakesi, mis näitab teadlaste sõnul, et kokkupõrge tekitas ka ulatuslikud tulekahjud.

Ajapikku kraatri ümbrus jahtus ning kattus peenemate setetega. Nagu Gulick viitas, kattus kraater päeva jooksul 130 meetri kõrguse settekihiga. Seega kadus kraatri otsene hukatuslik mõju üpris kiiresti, kuid teadlased arvavad, et loomadele saigi saatuslikuks atmosfääri paiskunud väävel. "Ainus võimalus, kuidas selline massiline väljasuremine saab toimuda, on atmosfääri muutumine," ütles Gulick.