Minist on palju versioone, mõni tuntum ja teine vähem. Austusavaldusena toredale autole, mille kohta tahaks hoopis "tema" öelda, tutvustame allpool mõnda Mini variatsiooni.

Briti autotootja Morrise peadisainer Alec Issigonis sai II maailmasõja järgsel Inglismaal Suessi kriisi tagajärjel lakke tõusnud kütusehindadest ajendatuna ülesandeks luua väike ja säästlik auto. 60 aastat tagasi, augusti lõpus toimetati esimesed Minid ostjateni.

Üsna pea oli selge, et sündinud ei olnud mitte lihtsalt järjekordne auto vaid legend, mis sümboliseeris sõltumatust, spontaansust ja sai nooruslike kuuekümnendate kehastuseks. Viimane klassikalise välimusega Mini, mida kokku toodeti 5,3 miljonit isendit, veeres tänavatele oktoobris 2000.

Brittide rahvaauto levis kõikjale

Mini oli mõeldud Briti rahva rahvaautoks, kuid miniauto kultus levis üle kogu maailma. Põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Ökonoomsus, odavus, lihtsus - kõik lihtne ongi geniaalne!

Mini ei olnud esimene "miniauto," kaks aastat varem oli näiteks Fiatil välja tulnud mikroskoopiline Fiat 500. Kah omamoodi legend, aga Miniga võrreldavat kuulsust see ei saavutanud.

Aga eelkõige auto välimus ja miniatuursed välismõõtmed olid ja on need, mis kedagi külmaks ei jäta - Klassikalist Mini ihalevad täna paljud noored autohuvilised, hipsterid ja moeinimesed, meeltmööda on see ka naisterahvastele üldisemalt, sest auto on ju nii nunnu!

Keskmine Mini on halvas korras, aga see pole probleem

Osalt on auto populaarsus ka tema hukatus, sest tihtipeale ostavad Mini nn moetootena need, kes autoga muud peale sõitmise teha ei oska ja kelle jaoks auto hooldamine-hoidmine on teisejärguline. Nii on keskmine kasutatud klassikaline Mini pigem kehvas korras ja hooldamata. Õnneks ei jää Minid aianurka seisma vaid leiavad aktiivse turu tõttu ostja.

Lisaks on Briti autod tuntud oma roostetamisvõime poolest. Roostetavad nad igalt poolt ning väga ulatuslikult. Kuid varem või hiljem tiirutavad Minid mõne entusiasti kätte, kel pöial õiges kohas kasvab. Just see jõud hoiab Minid elus, et leidub fänn, kes õnnetu moeikooni taas elule aitab ja ära taastab.

See on iseenesest lihtne, sest ikka veel toodetakse Minidele kõikvõimalikke varuosi uuena, eksisteerivad Minidele mõeldud motospordisarjad ning hakkaja miniomanik võib Mini tuunida, ümber ehitada, ära taastada või kasvõi uutest juppidest kokku panna nii kuidas hing ihkab. See on nagu suurte inimeste Lego, mida võib lõpmatuseni edasi, järele ja kaasa aidata - ole aga mees ja osta jupp.

Põnevad variatsioonid

Mini on inspireerinud paljusid ning selle baasil on loodud suur hulk erinevaid variatsioone ja modifikatsioone: Leidub igasuguseid Minisid sõjaväeotstarbelistest Le Mansi võistlusel osalemiseks mõelduni. Sinna vahele jäävad pikapid, kaubikud, kabrioletid, kupeed...

Ülevaate Mini erinevatest variatsioonidest tegi portaal autocar.co.uk.

Üks esimestest minikaubikutest oli just Minil baseeruv Minivan. Loogiline järg auto evolutsioonis, mis pakkus odavat transpordivõimalust kaupadele. Kaubikmini oli tootmises kuni aastani 1983 ning seda toodeti üle poole miljoni isendi. Tänaseks on suurem osa küll tööga ära ruunatud ja ilma poolt kõduks muudetud, aga seda hinnatumad on need minifännide hulgas:

Minivan

Ei läinud kaua, kui märgati, et ostjatele võiks meeldida väheke luksuslikum versioon. Enne kui keegi teine jõudis oma kohendatud versiooniga välja tulla, esitles British Motor Company 1961. aastal autot nimega Riley Elf. Elfid tulid teistsuguste ninadega ja suurema pagasiruumiga. Sõitjateruumist leidis maitseka pähklipuust armatuurlaua ning isegi nahkistmed. Toodeti seda toredust ligi 31 000 kuni aastani 1969:

Luksuslikum Mini - Riley Elf

Põhimõtteliselt samana nagu Riley Elf nägi samuti 1961. aastal ilmavalgust Wolseley Hornet, millel oli omakorda Elfist erinev iluvõre ning rohkem kroomi siin-seal. Olulise uuendusena oli sellel tuuleklaasi pesusüsteem ning soojendusseade. Hornetit tehti 28455 tk ning sealhulgas tellis ketšupitootja Heinz Hornetist eritellimusena 57 kabrioletti, mis jagati auhindadena ketšupifirma loosimisel.

Wolseley Hornet

Kui on auto, siis on vaja sellega ka võidu sõita. Mini oma originaalse näoga tegi tegusid Monte Carlo rallil juba 60.-ndatel ja noppis järjest võite. Aga autode ümberehitaja Chris Lawrence nägi mikroautos potentsiaali ja seda, kui lihtne oleks tõsta Mini mootor auto keskele. Ta ehitaski Mini baasil Deep Sanderson 301 nimelise tegelase aastal 1962 ja võistles sellega Nürburgringil. Seal ta küll tegi avarii, kuid aastatel 1963 ja 1964 osales mees kurikuulsal Le Mansil ja saavutas seal lausa 148 Mph kiiruse. Deep Sanderson 301-sid ehitati 15 tükki ja seda peetakse Minil baseeruvate alternatiivide üheks peamiseks inspiraatoriks.

Le Mans autoks ümber ehitatud Mini

Kui enamik Minil baseeruvaid autosid 1960-ndatel proovis originaali sooritusvõimet parandada, siis Ogle SX1000 ajas taga luksust! Seda masinat peetakse üheks õnnestunuma välimusega tooteks selles nishis. Kogu auto põhi pärines Minilt (mitte ainult poolraamid ja tehnika) ning klaasfiibrist kere seoti Mini põhjaga. See oli nii tähelepanuväärne masin, et isegi BMC andis Oglele uusi juppe autode ehitamiseks. Toodeti ainult 68 isendit, sest Ogle boss David Ogle hukkus 1962 aastal avariis.

Ilus ja luksuslik Minil baseeruv Ogle SX1000

Kui muidu oli Mini start siin maamunal väga edukas, siis selle versioon "Moke" oli "moka" ehk siis ebaõnnestumine. Moke oli väga eesmärgistatud variatsioon. See pidi olema odav, kerge sõjaväeliseks kasutamiseks paslik sõiduk, mis Alec Issigonise arvates oleks olnud ideaalne vahend sõdureid karmil pinnasel edasi liigutada. Reaalsuses aga ei huvitanud Moke Briti armeed sugugi. Samas ei ole halba ilma heata - "Swinging sixties" ajastu noorte seas leidis Moke oma kultusnurga ning osa edust leidus kaugetes paikades puhkuse-rendiautona.

Sõjaväeliseks kasutuseks mõeldud Mokest sai hoopiski puhkuspiirkondade rendiauto

Kuigi mini pidi olema auto, mis ei jää sotsiaalsete klasside ja piiride taha pidama, leidus ikkagi neid, kes tahtsid autot, mis oleks teistest üle ja parem. Nagu tänagi, leidub seks puhuks mitmeid autode ümberehitajaid. Toona leidus ettevõte "Wood and Pickett," mis muidu keskendus Rolls-Royce'de näppimisele. Nemad tegid Minist oluliselt parendatud versiooni Margrave (1964), mis oli kõige šikim (posh) Mini üldse. Nahksisu, puitdekoor ja pikk nimekiri muid parendusi sillutasid muuhulgas teed ka Range Rover in Vogue arendamisele, mis andis särtsu kogu luksuslike SUV-de turule.

Posh-Mini ehk Margrave tahtis olla kõige šikim versioon Minist

Ajakirjanik Allan Staniforth arvas, et taskukohase hinnaga üheistmeline võidusõiduauto tagab väga suure edu. Kuna Allan oli ajakirjanik, siis ta ise autot ei ehitanud, kuid koos Richard Blackmorega kirjutas ta detailse raamatu selle kohta, kuidas kodus nokitseja saab Mini baasil nullist valmis ehitada sportauto Terrapin. Terrapine ehitatakse veel tänagi meeste raamatut kasutades ning need teevad tegusi ajalooliste autode võidusõitudel.

Minil baseeruv kodukootud võidusõiduauto Terrapin

Nimekiri jätkub SIIN. Avaneb link, kus pildil paremale klikkides saab liikuda järgmiste piltide juurde.