Tänavukevadine Genf üllatas mitme huvitava tendentsiga: vähe oli seeriatootmisse minevaid sõidukeid, palju tulevikule vihjavaid ideeautosid ja muidu pööraseid ideid. Lisaks paistis silma supersportautode osakaal näitusel eksponeeritavate autode seas.

Kõige keerulisem oli löögile pääseda Koengsegg Jesko juures – nagu hiljem selgus, asja eest. Autod haarati lennult, üksteisest üle hüüdes. Viie näitusepäevaga müüdi kogu tiraaž läbi.

CO2 heitmed pole küll takistuseks

Jesko on superedukas, miks? Aga sellepärast, et ülirikkaid tuleb maailma järjest juurde, nad muutuvad järjest rikkamaks ning sellest johtuvalt lisandub järjest autosid, mida ainult nemad soetada suudavad.

Kui üldiselt on CO2 heitmete vähendamine kõigil tootjatel uhkelt esile tõstetud, siis supersportautode puhul vaikitakse see teema viisakalt maha: kui ostja nagunii hinnasildile kirjutatud numbreid lugema ei vaevu, siis miks peaks teda huvitama CO2-normi rikkumise eest määratav trahv, mis auto hinnale (sobiva koefitsendiga) otsa keevitatakse?

Siinkohal ei räägi me mingitest “massiautodest” nagu Ferrari või Lamborghini, vaid haruldastest markidest, mille aastatoodangut loetakse sadades või ainult kümnetes eksemplarides.

Kui näiteks firma X toodab 2020. aastal sada autot ja nende keskmine CO2-heitme hulk on 400 g/km, tuleb tasuda trahvi 95 × 100 × (400 – 95) = 2 897 500 eurot.

Päris kopsakas summa? Ent iga eksemplari hinnale lisandub vaid 28 975 eurot. Meie võime rehkendada, et ohoo, selle eest saaks ju Toyota GT86.

Aga kui arvele kirjutatakse seitsmekohaline eurosumma, ei pane ostja väikest trahvilisandit tähelegi. Umbes samapalju maksab hüpersportauto rehvijooks, ja rehvid on teatavasti kulumaterjal.

Maailma esimene megaauto

Tagantjärele mõeldes tunduski kogu Genfi näituse imetletuim eksponaat Koenigsegg Jesko – mitte super- ega hüper, vaid tootja väitel maailma esimene megaauto.