Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Tallinna Lõvirahu suvemõisa tõusud ja langused
Tallinnas Kristiine linnaosas Mustamäe tee ja Linnu tee ristumiskohas laiub ligi kuuel hektaril tiikidega vana park, mida ehib lõvi kuju – peaaegu kõik, mis on alles omaaegsest Löwenruh’ suvemõisast.
Veel möödunud sajandi alguses oli Tallinnas mitukümmend suvemõisa. Sellest põnevast maailmast on täna alles vaid riismed.
Hilisema Löwenruh’ suvemõisa alal asus Rootsi ajal 17. sajandil Evert Staalbornile kuulunud suvemõis. Tsaariaja alguses 18. sajandi keskel ehitati üles Löwenruh' suvemõis, mis oli toonase Kristiinentali piirkonna suvemõisatest üks suuremaid. Mõisa omanikuks oli Eestimaa kuberner aastatel 1728–1736 Friedrich von Löwen, kelle nimest tuleneb ka mõisa nimetus Löwenruh’ ("lõvirahu"). Sama sajandi lõpus sai suvemõisa omanikuks Friedrich von Rosen, mistõttu on seda ka Roosna mõisaks kutsutud.
1798. aastal avati Löwenruh’ suvemõisas toona väga populaarne lõbustus- ja kümblusasutus. Tegutses restoran, kondiitriäri, tantsusaal, keeglirada, lasketiir ja ravikümblusasutus. Linnu tee ääres oli allikas, mis sisaldas rauda, väävlit ja muid kasulikke aineid. Mõisas andis etendusi August von Kotzebue rajatud Tallinna asjaarmastajate teater.
19. sajandi algul asus suvemõisas Friedrich Noltkele kuulunud ettevõte, kus valmistati äädikat, šokolaadi ja värve. Kadrioru puhkepiirkonna suurenev populaarsus hakkas aga Lilleküla tähtsust supelasutusena vähendama. Sajandi keskel ehitati park põhjalikult ümber ning praeguse Räägu tänava poolsesse külge rajati 19 suurt kalatiiki. 1886. aastal tabas aga vana suvemõisa katastroof: tulekahjus hävisid mõisahoone ja mitmed abihooned.
1930. aastatel tegutses kunagises suvemõisas Anna Grafi kalakasvatusmajand. 1936. aastal ostis majandi AS Kopli Kinnisvarad, kes tahtis sinna rajada üle-eestilise tähtsusega aianduskoolituskeskuse.
Pärast Teist maailmasõda asus suvemõisa territooriumil Eestimaa Kommunistliku Partei põllumajanduslik abimajand. Juurviljaaedade kõrval oli seal ka kalakasvandus, kus kasvatati forelli ja karpkalu. Abimajand kaotati 1948. aastal ning kalakasvandus üheksa aastat hiljem.
1960. aastatel tegutses seal puukool, mille ülesandeks oli linna elanike varustamine viljapuu- ja marjapõõsaistikutega, samuti kiviktaimla taimede, lillesibulate ja lilletaimedega. 1976. aastal kerkis suvemõisa pargi kirdeservale Pioneeride ja Koolinoorte Palee (arhitekt Vivian Lukk, praegune Tallinna noorte huvikeskus Kullo).
Artikli koostamisel on kasutatud Tallinna entsüklopeedia ja Robert Nermani artiklite andmeid.
Järgmisel korral räägime Viljandis asunud frantsisklaste kloostrist.
