Nad võitlesid metsikute paganatega, kohtusid ühe sultaniga ja nägid siidi rõivastatud elevante. Kolmeaastane seiklus läks neile aga kalliks maksma – koju tagasi jõudis ainult 18 meest, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Antonio Pigafetta tundis end ebamugavalt. Tema kapten Fernão de Magalhães oli sõudepaadist vette hüpanud ning kahlas sihikindlalt Filipiinide saare Maktani poole. Oli 27. aprill 1521.

Magalhãesi itaallasest abiline Pigafetta oli soovitanud tal mitte rünnata kohalikku hõimu, mis keeldus ristiusku vastu võtmast. Portugallasest kapten pidas aga oma kohuseks võidelda pärismaalastest paganate vastu.

Maale jõudes võtsid Magalhãesi laskurid sihikule kirevad metslased, kes neile rannal vastu astusid. Magalhãesandis korralduse tulistada, kuid ei ammunooled ega arkebuuside kuulid kõigutanud vaenlase ridu.

Tundus, et nad isegi ei kaalunud põgenemist. Selle asemel tormasid sõdalased edasi, saates eurooplaste poole nooli ja bambusodasid.

Magalhãesi mehed olid ilmselges vähemuses ja ta käskis neil tagasi tõmbuda.

Kapten ei jõudnud kaugele, kui ühe pärismaalase oda teda vasakusse jalga tabas. Magalhães kukkus näoli maha ja Pigafetta vaatas õudusega, kuidas erutatud paganad tema kapteni surnuks raiusid.

„Me pidime oma kapteni laiba koos teiste meie surnutega maha jätma,“ kirjutas Pigafetta häbi tundes päevaraamatusse. Ekspeditsioon oli kaotanud oma juhi – ja Pigafetta enda kangelase.

Ent noor itaallane teadis, et ei tohi alla anda. Tema detailne reisikirjeldus tuli iga hinna eest tagasi Hispaaniasse viia. Vastasel juhul olnuks kapteni surm asjatu ning keegi poleks iial teada saanud, milliseid avastusi oli Magalhaesi ekspeditsioon teinud.

Pigafetta tõeline ülesanne oli alles alanud.

21 kuud varem oli noor itaallane kohtunud portugallasest kapten Magalhãesiga Hispaania sadamalinnas Sevillas. 1519. aasta lõõskavas augustikuumuses panid sadamatöölised, meremehed ja ohvitserid valmis viis laeva. Neid ootas ebatavaline uurimisretk.

Unistajast Magalhãessoovis läände seilates leida meretee Indoneesia Vürtsisaartena tuntud Maluku saarteni. Uus marsruut oleks Hispaaniale andnud ligipääsu piprale, muskaatpähklile ja nelgile, mille eest olid eurooplased valmis varandusi maksma.

Portugali kuningas Manuel keeldus ekspeditsiooni rahastamast, kuna kauples juba Vürtsisaartega, saates oma laevad piki Aafrika rannikut lõunasse.

Manueli rivaal, Hispaania kuningas Carlos I oli Magalhãesi plaanist aga väga huvitatud. Nimelt oli Hispaania lipu all seilanud Christoph Kolumbus püüdnud juba neljal korral Indiasse jõuda, kuid edutult.

Carlos arvas, et Magalhãesil võib rohkem õnne olla, ja ta lasi valmis panna viis laeva 270 mehega.

Pigafetta, kellele usaldati oluline ülesanne – panna ekspeditsioon üksikasjalikult kirja –, oli vaimustuses, et saab koos Magalhãesiga seilata lipulaeva Trinidad pardal. Itaallane imetles kaptenit ja kirjeldas teda kui „nutikat ja vooruslikku“.

Kaugeltki kõik seda arvamust aga ei jaganud. „Teiste ekspeditsioonilaevade kaptenid teda ei sallinud. Ma ei tea muud põhjust kui see, et ta oli portugallane,“ kirjutas itaallane Pigafetta, kes teadis, et portugallased ja hispaanlased olid vaenujalal.

Kuidas ekspeditsioon kulges, sellest loe juulikuu Imelisest Ajaloost.