Esmalt treeniti pildituvastusalgoritm tees augualgeid ära tundma ja siis installeeriti vastav tarkvara droonikaamerasse. Kui droon õhus lennates augu leidis, lendas see kohale ja kasutas pardalolevat 3D-asfaldiprinterit, et auk ära paigata.

Ehkki pealtnäha võib see tunduda nagu liiga keeruline lahendus, ütlesid teadlased, et tegelikult hoiaks see hoopis omavalitsustele raha kokku. Leedsi ülikooli materjaliteaduse professor Phil Purnell ütles Digital Trendsile, et taristuprobleemid, olgu need siis seotud sildade, torude, teede või muuga, algavad sageli väga väikestest vigadest, mille mõõtkava on piltlikult millimeetrites või grammides. Ent hiljem, kui pisivead kasvavad väga suurteks, kulub nende lahendamiseks-parandamiseks tohutul hulgal aega ja raha.

Ka teeaugud on sageli alguses väga väikesed, ent kasvavad kiiresti. Nende leidmine ja remontimine siis, kui need on veel väikesed, võib olla seepärast väga tasuv. Londoni ülikooli teadlased, kes ehitasid asfaldiprinteri, mis drooni pardal on, ütlevad, et selle printimistäpsus on umbes 1 mm. Seetõttu võib arvata, et päris suured augud võivad selle drooni jaoks natuke liiga karm pähkel olla.

Ehkki leiutis tundub väga põnev, kulub selle reaalselt töösselaskmiseni ilmselt veel aega, kuna praegu on tegu vaid kontseptlahendusega.