LÄÄNEMERE LOOD | Rainer Vakra: raske, aga vajalik võitlus mereprügi vastu
Mereprügi muutub iga aasta maailmamerede jaoks üha suuremaks ohuks, sest merre jõudnud prügi on sealt pea võimatu kätte saada. Päiksevalguse ja teiste protsesside koosmõjul laguneb prügi väiksemateks osadeks ning eritab toksiine, jõudes ringiga ka inimese toidulauale.
Mereprügi – sealhulgas mikroplastik – on otsene oht mereelukatele ja kaladele, kelle jaoks võib vees ulpiv prügi meenutada sööki ning prügi süües võivad nad lämbuda või surnuks nälgida. Hiljuti avalikustatud uuring väidab, et praeguse trendi jätkudes on 2050. aastaks maailmameres rohkem plastmassi kui kala.
Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon uuringu kohaselt pärineb 48 protsenti Läänemere reostusest majapidamistest, mistõttu on tarbijate igapäevaste harjumuste muutmine kriitilise tähtsusega.
Paljuski on abiks inimeste teadlikkuse tõstmine, kuid praktika näitab, et tulemuse saavutamiseks on tarvilik lisaks kehtestada mõningaid riiklikke regulatsioone ja kasutada majanduslikke hoobasid. Läänemeri on meil ühine ning reostus ei tunne riigipiire – seetõttu on tähtis et otsused sünniksid nii riiklikul kui ka Euroopa Liidu tasandil.
Valitsused peavad parandama Euroopa Liidu keskkonnapoliitika ja keskkonna alaste õigusaktide rakendamist. Selleks on vaja suurendada poliitikate sidusust ja valdkondadevahelist kooskõlastamist, samuti koostööd valitsuseväliste sidusrühmadega.
Viimased poliitilised saavutused Eestis
Paraku kasutame nii meie Eestis kui ka mujal maailmas kilekotte liiga palju ja läbimõtlematult, millest on saanud tõsine keskkonnaoht. Pakendimajanduses tuleb muuta inimeste harjumusi ja tõsta nende keskkonnateadlikkust. Peame üha enam kasutusele võtma pakendeid, mis on korduvkasutatavad ja ka kergesti utiliseeritavad.
Eelmise aasta märtsis võtsime Riigikogus keskkonnakomisjoni eestvedamisel vastu pakendiseaduse muutmise seaduse, mis piirab oluliselt õhukeste kilekottide kasutamist. Eelnõu kohaselt ei tohi alates 1. juulist 2017 kassades olla tasuta kättesaadavad eriti õhukesed plastkandekotid. Võib julgelt tõdeda, et see seaduse muudatus täidab väga hästi oma eesmärki ning sellest on saanud tõeline edulugu. Kui varasemalt võttis üheksa inimest kümnest tasuta kilekoti, siis nüüd on vastupidi – kümnest inimest üheksa ei osta kilekotti, sest reaalne vajadus kilekoti järgi puudub.
Tegelikult ei ole meie tarbimisharjumused üldse nii sisse juurdunud, kui võiks arvata ning harjumusi on võimalik muuta. See kõik on oluline, et saaksime ka tulevikus elada tervislikus ja puhtas keskkonnas.
Viimased poliitilised saavutused Euroopa Liidus
Ka Euroopa Liit liigub plasttoodete vähendamise suunal. Just hiljuti, 28.mail esitas Euroopa Komisjon ettepaneku vastu võtta uued kogu Euroopa Liitu hõlmavad eeskirjad, millega keelatakse ühekordsed plasttooted, mille puhul on olemas kergesti kättesaadavad alternatiivid.
Otsusega keelustatakse ELis plastist vatitikud, söögiriistad, taldrikud, kõrred, joogisegamispulgad ja õhupallide vardad, mis tuleb edaspidi valmistada kestlikumatest materjalidest. Need plasttooted on ka ühed kõige sagedamini Euroopa randadest leitavad ühekordsed tooted.
Komisjon kutsub üles nii Euroopa Parlamenti kui ka Euroopa Nõukogu ja teisi institutsioone käsitlema neid keskkonna küsimusi esmajärjekorras, et jõuda käegakatsutavate tulemusteni Euroopas järgmise aasta jooksul.
Kõige selle juures ei tohi aga unustada, et riik – see on inimesed. Muutused hakkavad meist endist, mitte üksnes regulatsioonidest ja seadustest. Igaüks meist saab parandada Läänemere elukeskkonda sorteerides prügi, suurendades taaskasutamist, vähendades igapäevast plastiku kasutamist, loobudes ühekordsetest toodetest ja kasutades keskkonnasõbralikke puhastusvahendeid.
Keskkonnakomisjoni esimehena, kuid eelkõige loodusest hooliva inimesena on mul siiralt hea meel selliste arengute üle. Kindlasti on Eesti prioriteediks merekaitse küsimuses Läänemeri ja selle ökosüsteem. Tallinnas toimub 4-5. juunil kõrgetasemeline Läänemere strateegia aastafoorum, kus muude teemade seas arutatakse Läänemere keskkonnaprobleemide üle ning otsitakse neile lahendust.
Artikkel ilmus koostöös EL Läänemere strateegia arengufoorumiga.
