Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: keskaegse Karula kiriku tõusud ja mõõnad
Valgamaal Valga vallas Lüllemäe külas asub keskajast pärit Karula Maarja kiriku vare. Vana kirik põles augustis 1944, kuid selle kõrval valmis 1997. aasta mais uus pühakoda.
Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. 1930. aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal.
Ühes nüüdseks hävinud dokumendis on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). See olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele "Karrola kerk" nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis "Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta" (1613. aastast) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada.
Esimest korda on Karula kirikut kirjalikult nimetatud 1532. (või 1542. aastal) ühes vanas mõisadokumendis.
Kirik jäi tihti sõjale jalgu
Karula kirik on sajandite vältel sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: "Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi... Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures." (Jaan Lattik "Räägi mulle üks jutt" Stockholm 1946).
Nähtavasti kogu 17. sajandi oli kirik enamjaolt varemeis. 1613. aastast on märge, et kirik on kasvanud võssa, katus lagunenud. Kirik põles 1624. aastal, hävisid ka võlvid. Rahvas käis kuni 1642. aastani Tõllistes jumalateenistusel, seejärel kohalikus pastoraadis.
1651. aastal ehitati valmis altariruum, kuid kuus aastat hiljem muutsid venelased sõja ajal kiriku hobusetalliks.
Varemeis kirik ehitati üles alles Põhjasõja alguseks , kuid juba 1701. (või 1702.) aastal rüüstasid ja põletasid venelased selle taas maha.
1729. aastaks oli vana pühakoda uuesti üles ehitatud.
Loomulikult ei suutnud kiriku võlvid nii paljudele rüüstamistele vastu panna ja purunesid täielikult. Karula õpetaja Coelestin Heiling, kes teenis Karulas 20 aastat, jättis 1779. aastal surres kogu oma maise pärandi kogudusele, sooviga, et sellest kirikule uued võlvid ehitataks. Leiti aga, et vanad müürid pole suutelised enam võlve kandma ja seepärast tuli leppida lihtsa puulaega. C.Heilingi 6000 hõberubla suurusest pärandusest osteti kirikule Saksamaalt orel.
1835. aastal tegid kirikule remonti ja ehitasid seda ümber Lemsalu arhitekt Hess ja puuseppmeister Dexling. Hiljem ehitati ka uus puutorn.
Altaripildiks sai koopia Brüllow'i maalist "Jeesus ristil". Maali kinkis kirikule Karula mõisa omanik von Grote. Eelmine altaripilt (H.Sanders'i "Jeesuse taevaminek" arvatavasti valminud umbes 1600) oli kiriku käärkambris ja hiljem pastoraadis 1982. aastal viidi ta Karula pastoraadist Tallinnasse restaureerimisele ja on kogudusele praeguseni tagastamata.
Haruldane kell valmistati Riias
Haruldane ja imeliselt kauni kõlaga oli Karula vana kirikukell, mille valmistas Riias 1700. aastal Gerhard Meyer ja raha selle jaoks annetasid kirikule Sangaste, Vana-Antsla ja Iigaste talupojad. Kiriku omapärase tuulelipu järgi sai ilma ennustada, kui see pööreldes krigises, oli vihma oodata.
Aastail 1934-1936 tehti kirikus põhjalik remont noore õpetaja Karl Kiisa eestvedamisel.
Pärast vana kirikus põlemist 1944. aastal peeti Karulas jumalateenistusi 1972. aastani pastoraadihoones. Samal aastal aga pärast õpetaja Artur Raibakase lahkumist rüüstati see kirikumõisa südameks olev hoone täielikult.
Vana pastoraat oli hävinud Põhjasõjas, kuid 1735 valmis uus hoone samas kohas. 1750. aastal põles see tulekahjus. 1807. aastal ehitati hoone taas üles ning sellest ajast on ka hoone väliskuju. Nõukogude ajal kasutati hoonet erinevail otstarbeil ja see lagunes kiiresti.
Artikli koostamisel on kasutatud EELK Valga praostkonna kodulehe ning kultuurimälestiste registri materjale.
Järgmisel korral räägime ühest hävinud Tallinna linnaväravast.
