Mürk on siiski palju enamat kui üksnes tapavahend. Teadlased on DNA-analüüside ja keemiliste katsetega selgitanud välja mürgi päritolu. Muu hulgas teame nüüd, et tapmiseks tekkinud mürgi­näärmed on Maa elurikkust tegelikult hoopis suurendanud, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Witwatersrandi ülikooli evolutsiooniuuringute instituudis valitseb võidukas meeleolu. Selles Lõuna-Aafrika Vabariigi ülikoolis on bioloogide ja kivististe ekspertide rühm just äsja lõpetanud eelajaloolise Euchambersia mirabilis’e kahe haruldase kivistunud kolju skännimise. Tegu oli väikese koera suuruse imetajasarnase roomajaga, kes elas 260 miljonit aastat tagasi.

Kolju ülalõualuu kohal on kummaline süvend. Kui see skännitakse ning spetsiaalsest arvutiprogrammist läbi lastakse, ilmub arvutiekraanile kolju puuduv osa.

Selgub, et see süvend oli tegelikkuses pigem õõnsus, mida täitis nääre, kuid mitte tavaline süljenääre. Õõnsuse suurus ja otseühendus looma suuga näitavad, et nääre tootis mürki.

Need kaks näärmetüüpi on sarnased. Mõlemad toodavad valke ja sooli sisaldavaid vedelikke, ent kui süljenäärmed produtseerivad kahjutuid valke, mis on mõeldud söögi seedimiseks, siis mürginäärmed sünteesivad keerulist segu ensüümidest, valkudest ja peptiididest.

Ohvri kehasse sattudes lõhub mürk vererakke ja veresooni või halvab närvisüsteemi, tuues kaasa surma.

Maailma vanima mürgise maismaaselgroogse avastamine ei kõnele aga üksnes surmast. Mürgi leidmine veel ühel mitu miljonit aastat tagasi elanud loomal kinnitab hoopis evolutsioonilist arusaama mürgist kui loomariigi ühest suurimast eluandjast. Ilma mürgita ei oleks liigirikkus maakeral kunagi arenenud sellise tasemeni, nagu me seda tänapäeval tunneme.

Mürgi evolutsioonilisest rollist loe lähemalt aprilli Imelisest Teadusest!