Nädalapäevad pärast seda kui Stanfordi ülikooli teadlased avaldasid põhjaliku ülevaate, kes oli salapärase, koguni tulnukaks peetud skeleti tegelik omanik, avaldasid aga kohalikud Tsiili teadlased ja ametivõimud, et kogu skeleti uurimine, selle leiukohast eemaldamine on olnud väga ebalugupidav hukkunud imiku pere suhtes ning võis olla koguni keelatud.

Tšiili valitsusasutus, mis tegeleb riiklike mälestistega, teatas teisipäeval, et alustab uurimist, kas 2003. aastal Atacama kõrbest leitud skeleti leiukohast äraviimine oli üldse seaduslik.

Luustiku leidis hispaanlane Óscar Muñoz, kes otsis Atacama kõrbes asuvas maha jäetud La Noria linnas ajaloolise väärtusega esemeid. Eeldatavasti viis ta ka selle oma kodumaale, sest lõpuks jõudis skelett Barcelonasse erakollektsioneerija valdusesse. Too pole avaldanud tagamaid, kuidas ta selle sai, legaasel või illegaalsel teel.

Tšiili arheoloogid on aga tagajalgadel ja süüdistavadki leidjat ebaseaduslikult matmiskoha rüvetamises ja skeleti varastamises. "See oli solvav nii hukkunud tüdrukule, tema perele kui ka Tsiili muinsuspärandile," lausus Antofagasta ja Oxfordi ülikoolide arheoloog Francisca Santana-Sagredo New York Times'ile.

Stanfordi teadlased rääkisid New York Times'ile, et nemad pole kuidagi seotud olnud sellega, kuidas skelett Lõuna-Ameerikast Euroopasse jõudis ja neid pole alust ka ebaeetilisuses süüdistada. Veider on nende meelest aga see, et luustik leiti juba 15 aastat tagasi ja sellest on avalikult väga palju räägitud, aga tšiillased otsustasid alles nüüd asja uurima hakata.

Palju põnevust ja spekulatsioone sütitanud 15 sentimeetri pikkust suure peaga luustikku peeti pärast selle avastamist koguni tulnuka omaks ja tõestuseks maavälise elu olemasolu kohta. USA Stanfordi ülikooli teadlased tegid õige pea siiski DNA testide järgi kindlaks, et tegemist on inimesega.

Pärast põhjalikke geenianalüüsi leidsid Stanfordi ülikooli teadlased, et skelett, hüüdnimega Ata, kuulus naissoost imikule, kes ilmselt sündis surnuna või suri vahetult pärast sündi. Ta kehast leiti mitmeid geenimutatsioone, mida seostatakse vaegkasvu (dwarfismiga), enneagse vananemise ja mitmete muude väärarengutega. Varem arvati, et luustik kuulub kuue- kuni üheksa-aastasele lapsele.

Lisaks leiti, et skeletil on 10 ribi, inimluustikul on neid tavaliselt 12 ning et see on umbes 40 aastat vana.