Et maavärinate mõistatus lahendada, langetasid geoloogid süvikusse 33 ülitäpset seismograafi. Nende lõpp-peatus asub 8137 meetrit allpool merepinda, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kilomeetri järel on kogu valgus kadunud. Kuue kilomeetri sügavusel pole ka enam loomi. Veel palju sügavamal asuvas ookeanipõhjas valitseb rõhk, mis on üle tuhande korra suurem maapinnal olevast.
Ligi 11 000 meetrit sügav Mariaani süvik on maailmamere sügavaim paik. Sealne pilkane pimedus ja tohutu rõhk muudavad teadusliku uurimistöö väga keeruliseks. Tänaseni on sügavikus käinud vaid neli allveesõidukit.
Nüüd aga on teadlased otsustanud ette võtta sügaviku süvauuringud. Varustatuna ülimalt vastupidavate hüdrofonide ja seismograafide arsenaliga, on USA riiklik ookeani- ja atmosfääriadministratsioon NOAA koos Oregoni osariigi ülikooliga alustanud ookeanipõhja tektoonika uurimist.
Selle töö eesmärk on õppida tundma merepõhja maavärinaid, mis ei tekita hiidlaineid, ning saada lõpuks ka ülevaade Mariaani sügavikus leiduvast.
Mariaani süvik on üle 2550 kilomeetri pikk ja 70 kilomeetrit lai sirbikujuline süvamerenõgu Vaikse ookeani loodeosas. Sestsaadik kui Briti teaduslik ekspeditsioon laeval HMS Challenger 1875. aastal süviku avastas ja selle sügavaima koha Challenger Deep ära mõõtis, on see paik paelunud kogu maailma geolooge ja biolooge.
Challenger Deep pole üksnes Maa sügavaim paik, vaid ka kõige raskemini ligipääsetav koht. Rõhk tõuseb sukeldumisel ühe atmosfääri võrra iga laskutud kümne meetri kohta, nii et päris põhjas on rõhk 1100 korda suurem kui Maa pinnal.
Selle illustreerimiseks kujutle, et su sõrmeotsale asetatakse ühetonnine raskus. Niisugustesse tingimustesse suunduv sõiduk peab olema väga tugeva konstruktsiooniga, et seda lihtsalt laiaks ei litsutaks.
Süvikus on praeguseks käinud kõigest kolm inimest. 1960. aastal jõudis 15 meetri pikkune allveelaev Trieste ja selles olnud kahemeheline meeskond 10 916 meetri sügavusele. Illuminaatoriklaasi tekkinud pragu sundis aga laeva pardal olnud mehi – USA mereväeohvitseri Don Walshi ja Šveitsi okeanograafi Jaques Piccardi – vaid 20minutise põhjas viibimise järel pinnale tagasi pöörduma.
Alles 2012. aastal, s.o 52 aastat hiljem, käis süvikus seiklejahingega filmirežissöör James Cameron, kes sukeldus allveesõidukiga Deepsea Challenger 10 989 meetri sügavusele.
Viimase 15 aasta jooksul on planeeritud veel mitut ekspeditsiooni, ent need on kas määramatuks ajaks edasi lükatud või üldse tühistatud. Teadaolevalt ei valmistu keegi sügavikku laskumiseks ka praegu.
Teadustööd kavatsetakse jätkata peamiselt robotite abil, kuigi seni on vaid kaks automaatallveelaeva jõudnud peaaegu sügaviku põhjani. Jaapani robot Kaiko laskus 1996. aastal 10 902 meetri sügavusele ja autonoomne robot Nereus, mille läkitas teele Woods Hole Oceanographic Institution (WHOI) 2009. aastal, jõudis välja 10 916 meetrini – ja uppus.
Rohkem pole süviku nn hauatsoonis keegi käinud. Põhjuseks on asjaolu, et isegi kõige kõrgtehnoloogilisemate ja vastupidavamate allveerobotite maksimaalne sukeldumissügavus on enamasti kuus kilomeetrit.
Sellise piiri põhjuseks on lihtne fakt, et vaid 3 protsenti merepõhjast asub kuuest kilomeetrist sügavamal, seega pole võimekamaid roboteid lihtsalt vaja. Mariaani sügaviku uurimiseks on tarvis ekstra selle jaoks konstrueeritud aparaate, sestap on paljud mõistatused veel lahendamata.
Üks neist mõistatustest on järgmine: miks ei ole Mariaani süvikus toimuvad maavärinad sedavõrd tugevad, et vallandaksid hiidlaineid? Mariaani süvik tekkis ligi 150 miljonit aastat tagasi, mil Maa suurimad laamad – Vaikse ookeani laam ja Filipiini laam – omavahel põrkusid ja esimene neist teise alla sukeldus.
Sellist piirkonda, kus üks laam sukeldub teise alla, nimetatakse subduktsioonivööndiks. Vaikse ookeani laam on viimased 50 miljonit aastat end Filipiini laama alla pressinud tempoga kolm sentimeetrit aastas. Mõnes kohas laskub Vaikse ookeani laam peaaegu vertikaalselt allapoole.
Loomulik järeldus oleks, et kahe hiigelploki põrkumise käigus peaksid pika aja jooksul kujunema tohutud pinged, mis aeg-ajalt vallandavad tohutut jõudu ja raputavad maakoort, tekitades maavärinaid. Suurte veealuste maavärinate puhul võib järsk liikumine suruda subduktsioonivööndi kohal asuvat veesammast ja vallandada mitme kilomeetri pikkuse laine, mis levib kiiresti igas suunas.
Nii tekibki hiidlaine, mille energia säilib ka tuhandete kilomeetrite pikkusel teekonnal üle ookeani. Madalasse kaldavette jõudes kasvab sellisest lainest kõikehävitav tsunami nagu see, mis 2004. aastal tappis üle 300 000 inimese mitmes India ookeani ääres paiknevas riigis.
Teoreetiliselt peaks ka Mariaani süviku subdukstioonivööndis esinema maavärinaid, mis tekitavad hiidlaineid, kuid teadaolevalt pole seda juhtunud.
Kuigi Mariaani süvikus esineb maavärinaid keskmiselt 100 korda aastas, jääb enamik neist alla 4,0 magnituudi Richteri skaala järgi ega ole seega ohtlikud. Miks ei teki sügavikus tugevamaid maavärinaid, seda teadlased uurida soovivadki.
Kuidas nad süvamere saladused välja selgitada kavatsevad, sellest loe lähemalt oktoobri Imelisest Teadusest!
Mariaana süvikust leidub YouTube'is põnevat videomaterjali, näiteks:
