Nagu teame, lõppes Külm sõda siiski õnneks ilma ida ja lääne vahelise otsese sõjalise konfliktita. Ent siinkirjutajagi, kes küll kuigi kaua NSV Liidus ei elanud, mäletab kaheksakümnendatest aastatest, kuidas korraldati õppusi, mille osaks olid mõnikord ka pimendused - kõik tänavatuled kustutati ja ka toas pidi tule surnuks laskma. Harjutati seda, kuidas linn vaenlase lennukeile nähtamatuks teha. Üheksakümnendaist meenuvad aga laokile jäänud tsiviilkaitse punkrid, millest sai käidud paar korda gaasimaske ja kaaliumpermanganaati virutamas.

Neli pommi ENSV-le?

Ometi, nagu Õhtulehes meenutatud on, olla tsiviilkaitseõppustel osalejaile ka pärast seitsmekümnendaid (mil tuumahirm tasapisi juba vaibuma hakkas) jätkuvalt pähe taotud, kuidas vaenlasel ehk siis imperialistlikul läänel on Eesti NSV jaoks varuks neli tuumapommi - kaks visatakse Tallinnale, üks Tartule ja üks Haapsalule. Eks mõistagi oli hirmutamises reaalse sõjakartuse kõrval oma osa ka propagandal ja vaenlase kuvandi loomisel.

Tuumaseen.

Forte valdusse jõudis hiljuti kaks NSV Liidu tsiviilkaitsebrošüüri, mida puhtajaloolisest seisukojast on päris põnev lapata. 1955. aastast pärinev "Meelespea elanikkonnale kaitseks aatomirelva vastu" rõhutab kohe eessõnas, et "Nõukogude Liidu välispoliitika on rahvastevahelise sõpruse poliitika", aga imperialistlik lääs on see, mi muudkui püüab pingeid teravdada ja NSV Liidu vastu uut sõda valla päästa. Kummaline mõelda, aga voldik suhtub sellesse, et mingil hetkel sõjaks läheb, üsna kiretu (kui eessõna välja arvata) realismitundega.

Radioaktiivset mööblit klopi õues

Lisaks ohumehhanismide kirjeldamisele on voldikus ka palju praktilisi nõuandeid - ei tohi vaadata aatompommi tulekera, tänaval olles tuleks varjuda seina taha või hüpata kraavi. On ka juhendid selle kohta, kuidas pehmet mööblit pärast pauku radioaktiivsest tolmust puhtaks saada (klopitagu õues puhtaks, endal kaitseriided seljas). Kes imeb pärast tuumarünnakut kodus tolmu, see matku tolmuimeja tolm hiljem maasse. Seejärel kutsutagu koju dosimeetriga spets, kes elamise üle kontrollib. Ja nii edasi.

Kuhu ja kuidas varjuda.

1967. aastast pärit "Seda peab igaüks teadma" on märksa resoluutsema tooniga teos, mis ei anna enam soovitusi, vaid on pigem kamandava olekuga. Mitmed laused on kirjutatud läbiva suurtähega ja lõpetatud hüüumärkidega. Selles on lisaks tuumapommiohule juttu ka bakterioloogilistest ja keemiarelvadest. Lisaks praktilised nipid ja näpunäited, kuidas kiiresti varjend ehitada ja gaasimaski puudumisel endale marlimask valmistada. Mõlemad raamatud hoiatavad, et valjuhääldajaid, mis häiret edastavad, mingil juhul välja ei lülitataks - küll võimuorganid teatavad, kui jamaks läheb.

Omapärase nõuandena soovitatakse kallaletungiohu puhul aknad kas lubja või ükskõik millise värviga valgeks võõbata, puithoone tuleks aga savivõõbaga kokku määrida, pehme mööbel akende alt ära tõsta. Seda kõike valguskiirguse toimel süttimise vältimiseks. Lisaks manitsetakse inimesi linnast evakueerumisel kannatlikud olema - sellest sõltub, kui ruttu saab endale uue elukoha. Pidage meeles, sellest olete huvitatud eelkõige teie, hüüatab raamat.