Vähemalt ühes osas on neil ka õigus. Raketid, mida T-14 Armata tank oma 125-mm kahurist välja tulistab, on peagi võimelised purustama vastast 12 kilomeetri kauguselt, samas kui ameeriklaste Abrams-tankide efektiivne laskekaugus on vaid kolm kuni neli kilomeetrit. Rõhuga sõnal "peagi".

Juba aastaid on Venemaa relvastanud oma tanke rakettidega, mida on võimalik välja tulistada tankikahurist. Esimesed neist, 9M112 Kobrad paigutati juba tankidele T-64 ja T-80, mis suutsid läbistada isegi 700-millimeetri paksust soomust nelja kilomeetri kauguselt.

Praeguseni kasutatavad raketid 9M119 Refleks-M, läbistavad 900 mm soomust viie kilomeetri kauguselt. Armata on esialgu varustatud rakettidega 9M119M1, kuid väljatöötamisel on juba uus rakett 3UBK21 Sprinter, mis võimaldaks laskekaugust tõesti suurendada kuni 12 kilomeetrini. Soomuse läbistamise võime peaks olema igati võrreldav Refleks-rakettidega.

Kui valmis see rakett kasutamiseks on, ei tea veel keegi väljaspool Venemaad, on võimalik, et sellest rääkimine ise on rohkem propaganda.

USA ei karda?

Ilmneb siiski, et ameeriklased pole veel tõsiselt pabinasse läinud, sest nagu hiljuti kongressi ees tunnistas USA relvajõudude rahalise poole eest vastutav kindralleitnant John M. Murray, on T-14 siiski tegelikust kasutuselevõtust kaugel. M1 Abrams tankid olevat igati võrreldavad teiste tänase aja tipptankidega, nagu Iisraeli Merkava MK-IV, Vene T-90A ja Briti Challenger 2, vahendab tema arvamusi defensetech.org.

Huvitav on, et selles võrdluses ei mainita Saksa Leopard-tanke. Enamik neist, sh ka uusim Leopard 2A7+ on varustatud 120-mm kahuriga. Kuni 1995. aastani töötati välja ka 140-mm kahurit, mis oli küll raskem ja eeldas tanki raskuskeskme muutmist, aga külma sõja lõpus loobuti nendest kavadest. Abrams-tankide kahur M256 ongi sisuliselt versioon sakslaste Rheinmetalli 120 mm L/44 kahurist, ehk tulejõult on Abrams Leopardiga võrdne.

Ometi on Leopardidel ja ka Merkavadel võimalik kasutada Iisraelis toodetud LAHAT-raketti, mis läbistab 1,2 meetrist soomust kaheksa kilomeetri kauguselt. LAHAT isegi ei eelda tankikahurit teelesaatmiseks, ning ameeriklased on testinud neid rakette hoopis oma droonidel.

Probleem pole isegi niivõrd selles, kas ameeriklastel oleks midagi võtta, et T-14 tulejõule vastu saada, vaid selles, et hoolimata ajutisest tähelepanust sõjaliste kulutuste suurendamiseks terrorismivastase sõja ajal, on ameeriklased viimasel ajal keskendunud sõjanduses teistele valdkondadele kui raskesoomus.

Tulemuseks aga ilmne allajäämine nii tankikahurite kui ka liikursuurtükkide tulejõus, isegi tiibrakettide arendamisel on militaristlik Venemaa juhtkond näidanud selliseid edusamme, millele ameeriklased kohe vastama pole valmis. Ilmneb, et ajal, mil president Donald Trump nõuab NATO-liitlastelt kaitsekulutuste tõstmist, on ameeriklased ise sõjanduse arendamisel toppama jäänud. Venemaa on aga juba käivitanud uue võidurelvastumise.

M1 Abrams tankid kuuluvad niinimetatud kolmandasse põlvkonda, samas kui Merkava MK-IV ja Leopard 2A7+ kujutavad selle põlvkonna edasiarendust. Vähemalt vormiliselt järgmise põlvkonna tanke töötavad välja Venemaa (T-14), Jaapan (Tüüp 10), Lõuna-Korea (K2 Black Panther) ja Türgi (Altay). USA tulevikutankide programmid on seiskunud, pigem arendatakse edasi Abrams-tankide võimekust.

Küll on USA Apache-helikopterid varustatud Hellfire-rakettidega, mis võivad läbistada 800 mm soomust üheksa kilomeetri kauguselt. Teoreetiliselt isegi meetrise paksusega soomust. Javelin-raketid peaks läbistama kuini 800 mm soomust 2,5 km kauguselt, mõned BGM-71 rakettide versioonid aga 900 mm soomust 3,75 km kauguselt. Samas on selge, et enne tegelikku lahingsituatsiooni on nominaalseid näitajaid isegi võimatu otseselt võrrelda.