• Spoiler Alert! Neile, kes tahavad veel vaadata telesarja Mustad Purjed (Black Sails, 2014-2017) tulevad paljud siinse loo tegelased kangesti tuttavad ette. Kuigi telesarjas on nende elulugudega ikka päris suvaliselt ringi käidud ja tegelikud faktid sarja lõpptulemust siiski aimata ei võimalda.
  • Ka filmisarja Kariibi mere piraadid tegelaste prototüüpe annaks otsida mereröövlite ajaloost, kuigi on päris kindel, et nii nagu kapten Flinti ega üksjalgset John Silverit, pole ka Jack Sparrow'd ega kapten Barbossat pole kunagi olemas olnud. Vähemalt sama nime all mitte.

Niisiis, mereröövlite kuldaja viimane vaatus saabus 18. sajandi alguses, ja eriti kuulsaks on saanud just nimelt Kariibi mere piraadid. Seda kõike ajal, mil Euroopa suurriigid üritasid üksteise võidu maksma panna oma võimu enam kui 7000 erineval saarel, mis kõik hajutatud laiali ligemale miljonile ruutkilomeetrile Kariibi meres, Mehhiko lahes ja ka piirnevatel aladel Atlandil. See polnud ka ainus piraatluspesa, sest samal ajal röövisid ju korsaarid laevu Vahemerel, Madagaskaril eksisteeris väidetav piraadivabariik, Piraadiranniku leiame aga Pärsia lahest.

Kogu rannikuala Põhja-Ameerikas. Hudsoni lahest kuni Mehhiko laheni välja oli 1702-1714 olnud sõjatandriks Hispaania pärilussõjaga haakuvas nn Kuninganna Anne'i sõjas, kus prantslased olid värvanud ka arvukalt indiaanihõime inglaste vastu. Kui sõjategevus oli vaibunud, ehk aastail umbes 1716-1726, leidsid paljud sõdima harjunud mehed (aga ka mõned naised) olevat lihtsama elatust hankida mereröövlitena, kui minna tagasi põldu harima või kalu püüdma, mis iganes nende elatusallikaks ka enne sõtta minekut oli.
https://slideplayer.com
Põhja-Ameerika 17. sajandi lõpuks
Rootsi koloonia Nya Sverige (Uus-Rootsi) oli eksisteerinud põhiosas tänase Delaware'i osariigi aladel 1638-1655, kuni hollandlased selle vallutasid. On alust arvata, et sinna jõudis toona esimesi ümberasujaid ka Tallinnast. Soomlasi oli igatahes arvukalt.


Hollandi enda Uus-Madalmaade (Nieuw Nederland) koloonia, mis eksisteeris 1614-1667 ja 1673-1674, vallutati omakorda inglaste poolt, ja hollandlaste rajatud Nieuw Amsterdamist sai tänane New Yorki linn, aladest aga hilisemad osariigid New York ja New Jersey.


Inglise admiral John Smith oli juba 1616 nimetanud suure osa tänasest kirde-USA-st Uus-Inglismaaks (New England), sama nime kannab kogu regioon (Connecticut, Maine, Massachusetts, New Hampshire, Rhode Island, Vermont) ka praegu. Virginia oli omaette kolooniaks 1607-1776, Maryland 1632-1776, ühine Carolina 1629-1712, Pennsylvania 1681-1783, Georgia loodi küll alles 1732.


Prantslaste vallutus algas aga põhjast (Quebec Kanadas, asutati 1608) ja lõunast (New Orleans asutati aastal 1718), ning piki Mississippi jõge edenedes olid prantslased sisuliselt Inglise kolooniate läände laienemise ära lõiganud. Kogu selle ala nimeks oli Uus-Prantsusmaa (Nouvelle-France), mis eksisteeris 1534-1763. Utrechti rahuga 1713 loovutasid prantslased küll suurema osa Newfoundlandist, Acadia koloonia ja Hudsoni lahe ranniku Suurbritanniale, ülejäänud Uus-Prantsusmaa jagati seitsmeaastase sõja tulemusel 1763 brittide ja hispaanlaste vahel, kuni Hispaania enda kätte antud Louisiana alad 1800 prantslastele tagastas ja Napoleon Bonaparte need juba ametlikult 1803. aastal Ameerika Ühendriikidele müüs.


Kariibi merel oli veel suurem segadus. Britid, hollandlased, prantslased, taanlased, ajuti ka Kuramaa, Brandenburg, isegi Šotimaa olid kõik kiskunud endale maatükke, mida varem pidas oma valduseks Hispaania.


Hispaania oli sajandiga enamikust väikesaartest ilma jäänud. Mandril kontrollis Hispaania aga Floridat, teisel pool Prantsuse valdusi aga Texast ja Californiat, koos vahepealsete aladega. Kuubas, Haiti idaosas ja Puerto Ricos kehtis endiselt Hispaania võim, Jamaikal inglaste, Haiti lääneosas prantslaste võim. Ja see võim oli küll enamasti üsna nõrk, ehk vaidlusalaseid territooriume oli palju ja väiksemad saared käisid 17. sajandil pidevalt käest-kätte, kuni suur sõda Euroopas (1701-1714) lõpuks riikide suhted taas paika loksutas.


Bahama saartel oli Nassau eelkäijaks inglaste koloonia Charles Town (1670-1684, mille aga hispaanlased maha põletasid. 1695 taastati ta juba Nassau nime all, kuid 1703-1718 puudus saartel isegi kuberner, võimaldades seal kujuneda välja omamoodi piraadivabariigil. Puritaanlastest asunikud olid saartele asunud küll Bermudalt juba 1648, elades paljuski ka korilusest laevavrakkides. Sest mitte iga laev ei jõudnud kohale. Alles 1718 suutis London lõplikult Bahama saared endale allutada.
Nassau piraadivabariik

Juba 1696 oli piraadikapten Henry Every (tuntud ka kui John Avery) leidnud Bahama toonase kuberneri Nicholas Trott-vanema loal Nassaus varju. Avery oli selleks ajaks jõudnud oma röövretkedel ümber Aafrika lausa Komooride ja Punase mereni välja, kuid just 1696. aastal võeti suurem osa ta meeskonnast kinni, Avery ise kadus aga jäljetult, väidetavalt üksikule troopilisele saarele.

Kui aga 1703 ja 1706 rüüstas ühendatud Prantsuse-Hispaania laevastik Nassaud, põgenes sealt suurem osa elanikest, nagu ka viimne jälg Inglise võimust. Loodus ei sallinud aga tühja kohta ja nii kujunes Nassaus välja sisuliselt iseseisev piraadivabariik, oma sisemise reglemendi ja aukoodeksiga, selgelt ka piraadikaptenitest koosneva võimuga.

"Vabariigis" oli 1716. aasta seisuga kaks domineerivat, kuigi rivaalitsevat tegelast: Benjamin Hornigold ja Henry Jennings. Hornigoldi järgijaiks olid Edward Teach ehk "Musthabe", Sam Bellamy, Stede Bonnet. Jenningsi leerist pärinevad Charles Vane, Edward England, Jack Rackham, Anne Bonny ja Mary Read. Hiljem sai selle piraadivabariigi "magistraadiks" Teach, ja Bermuda kuberneri hinnagul oli sel ajal (1716) Nassaus umbes tuhat piraati, ehk kaugelt rohkem kui vastloodud Suurbritannia ühendkuningriigi jõud veel üle käis. Alles 1718. aastal suutis Woodes Rogers kubernerina Briti võimu seal kinnistada.

Niisiis, piraadid, kes tegutsesid Nassau piraadivabariigis:

Benjamin Hornigold

On oletatud, et kapten Hornigold pärines Inglismaalt Norfolkist, laiemasse teadvusse jõudis ta aastail 1713-1714, rünnates kanuudel või väiksematel alustel lähenedes kaubalaevu, aastaks 1717 oli tema käsu all küll juba 30 kahuriga ühemastiline luup-tüüpi purjekas Ranger.

Edward Teach oli varem Hornigoldi paemaks käeks, kuid kui Hornigold 1717. aastal kaaperdas fregati nimega Concorde, tegi ta Teachist selle kapteni, laeva uueks nimeks sai Queen Anne's Revenge. Samal aastal oli Hornigoldi juhtimise all juba 350 piraati.

Hornigold küll hoidus ründamast Briti lipuga aluseid, mille tõttu tema laeva Mary Anne meeskond alustas mässu ja tagandas ta kapteni kohalt. Järgmise aasta alguses (1718) võttis Hornigold vastu Londoni pakutud amnestia ja hakkas juba ise (Bahama kuberneriks nimetatud Woodes Rogersi käsul) teisi piraate jahtima. Kuid nähtavasti aastal 1719 hukkus ta orkaani pöörises.

Henry Jennings

Mees, kellel oli maavaldusi Bermudal ja Jamaikal, hakkas piraadiks tegelikult Jamaika kuberneri lähetatuna, kui 1715. aastal oli uppunud 11 alusest koosnev Hispaania kaebalaevastik Florida vetes ja selle last oli laiali piki rannikut. Temaga koos osalesid Hispaania lasti röövimises ka Charles Vane, Samuel Bellamy, Benjamin Hornigold ja Edward England. Jennings toimetas põhiosa saagist Nassausse, osa aga nähtavasti ka Jamaikale, sealsele kubernerile Archibald Hamiltonile, kelle lähetatuna ta tegelikult ju teele asus. Hamilton pandi nende sidemete eest küll hiljem trellide taha, aga poliitiline karjäär Londonis ootas teda veel ees.

Aastal 1716 pagendati ka Jennings Jamaikalt, selleks ajaks oli ta jõud juba kasvanud nii suureks, et ta julges röövida paljaks ka Hornigoldi enda laeva ja sai 1716 nähtavasti mõneks ajaks ka Nassau piraadivabariigi juhiks. 1718 võttis Jennings ometi vastu Rogersi amnestia ja loobus piraadielust, surres kas oma plantaažis Bermudal või teise legendi järgi siiski Hispaania vanglas.

Edward Teach ehk Musthabe

Sündinud nähtavasti Bristolis Inglismaal, õige nimega Edward Thatch, kelle isa oli lähetatud mereväelasena Jamaikasse 1706. aastal. Millalgi 1716 ühines Teach Hornigoldi laevastikuga, sai aasta hiljem sellelt ka laeva omale, Queen Anne's Revenge. Kevadel 1718 oli ta küll selle laeva ajanud kaldale Põhja-Carolinas, hüljates ka osa meeskonnast (laeva vrakk leiti samast kohast 1996. aastal üles).

Hirmuäratava välimusega, pikk ja kogukas, musta habemega kurikuulus piraat rüüstas ka Lõuna- ja Põhja-Carolina rannikulinnu, kuni võttis 1718. aastal samuti vastu amnestia. Aga juba samal aastal oli merel tagasi.

Nüüd saatis juba Virginia kuberner tema püüdmiseks välja Robert Maynardi juhitud salga, kes 22. novembril 1718 vihases lahingus ka Teachi tappis. Maynardi käsu all oli 42 kahuriga sõjalaev HMS Pearl (mida oli muide kaks aastat varem nähtud ka Läänemerel seilamas), aga seda ei tasu segi ajada Edward Englandi laevaga Pearl, ammugi mitte Hollywoodi väljamõeldisega.

Sam Bellamy

Sündinud 1689 Devonshire'is Inglismaal, saabus ta Ameerikasse (Cape Cod, Massachusettsis) millalgi 1715. aastal, nähtavasti sugulasi otsides. Just tema juhtis mässulist meeskonda, kes 1717. aastal Hornigoldi tagandas ja selle laeva üle võttis. Vaid veidi enam kui aasta kestnud piraadikarjääri jooksul jõudis Bellamy aga kaaperdada vähemalt 53 laeva ja juba 28-aastasena oli rikkamaid mereröövleid tuvastatud ajaloo jooksul.

26. aprillil 1717 jäid tema laevad (Mary Anne ja Whydah) aga tormi kätte Massachusettsi esisel, Bellamy hukkus, kaldale uhutud 103 meremehe surnukehad tuli maha matta, üheksast eluga pääsenust kuus poodi hiljem üles, kaks lasti vabaks ja üks, Hondurasest pärit miskito-indiaanlane nimega John Julian müüdi nähtavasti orjaks John Quincyle (kelle järeltulijaks on hilisem president John Quincy Adams).

  • John Julian küll müüdi hiljem edasi, põgenes ka orjusest, kuni hukati ühe pearahaküti mõrvas süüdistatuna aastal 1733.

Stede Bonnet

1688. aastal Barbadosel sündinud maaomanik, otsustas piraadiks hakata nähtavasti perekondlike tülide ajel, ostes omale laeva nimega Revenge ja minnes palgatud meeskonnaga röövretkedele. Kui ta Nassausse jõudis, oli ta saanud hispaanlaste laeval raskelt haavata, niisiis, andis ta oma laeva mõneks ajaks Musthabeme käsutusse. Nad ka käisid ühistel röövretkedel, kuni meeskond hülgas Bonnet ja läks üldse üle Musthabeme alla üle.

Suvel 1718 võttis Bonnet vastu amnestia Põhja-Carolina kubernerilt, kuid naasis peagi meredele valenime "Kapten Thomas" all. Novembris 1718 saadi Bonnet lõpuks kätte, mõisteti surma kohtunik Nicholas Trott-noorema poolt ja poodi üles Põhja-Carolinas 10. detsembril 1718.
Kaart mängust. https://sillysoft.net/

Charles Vane

Inglane, kes elas nähtavasti Jamaikal, enne kui koos Jenningsi meeskonnaga 1715. aastal uppunud Hispaania laevade lasti rüüstamas käis. Alles 1717. aasta suvel sai Vane omale laeva ja eraldi meeskonna. Järgmise aasta alguses oli Vane üks neid piraate Nassaus, kes soovitas amnestiat mitte vastu võtta. Ometi juba sama aasta veebruaris langes ta Briti kapteni Vincent Pearse kätte vangi ja lasti vabaks, lootuses keelitada teisi piraate amnestiat vastu võtma. Vane naasis paraku kohe piraadielu juurde.

Edward England ja Jack Rackham olid tema 20-kahurilise laeva meeskonnas. Vane suutis ka juulis 1718 Woodes Rogersi laevastiku sisse piiratud Nassau sadamast välja murda, kasutades kattevarjuna põlema pandud Prantsuse laeva. Ka terve rida tema laevu olevat kandnud nime Ranger.

Novembris alustas aga meeskond Jack Rackhami juhtimisel mässu, Vane ja tema liitlased jäeti väiksema alusega maha. Veebruaris 1719 jäi ta aga orkaani kätte, sattudes asustamata saarele, tabati aga siis, kui üritas end juhuslikult randunud Briti laevale munsterdada. Jamaikas hoiti teda vangis kaks aastat, kuni märtsis 1721 lõpuks Port Royali (tänase Kingstoni) sadama esisel üles poodi ja sinna ka mõneks ajaks rippuma jäeti.

Edward England

Juba arvata võib, et see oli varjunimi, sest sündinud on mees minega Edward Seegar, millalgi 1685. aasta paiku hoopis Iirimaal. Hispaania pärilussõjas teenis ta Jamaika kaaperlaeval, kuni langes piraadi Christopher Winteri kätte vangi ja liitus selle meeskonnaga.

Winter ise kaob küll annaalidest, aga Edward England liitus hiljem Jenningsi meeskonnaga, tõusis quartermasteriks Vane'i laeval. 1718. aastal sai England omale isikliku laeva, hiljem seilas ta laevadega Pearl ja Fancy, aga kui Woodes Rogers Nassau hõivas, purjetas England üldse Aafrika rannikule ja edasi India ookeani.

Ta jäi ka Mauritiusel merehätta, kuni meeskond ehitas omale uue paadi ja jõudis tagasi Madagaskarile. Suri England seal 1720. või 1721. aastal troopilisse haigusse. Niisiis Kariibi mere piraadist sai ka "Aafrika ringi" mees (loe ka eelmist lugu).

  • Eeldusel muidugi, et see mereröövel üldse omaaegne "kapten Johnsoni" väljamõeldis ei ole.

"Calico-Jack" Rackham

Võibolla isegi kurikuulsam kui Musthabe ise. "Calico Jack" Rackham on pärit Inglismaalt, sündinud umbes 1682, kuid ka tema leidis lõpuks oma tee võlla. Tegelikult sai ta kuulsaks alles 1718. aasta novembris, olles Charles Vane'i laeva üle võtnud ja selle sisuliselt üksikule saarele jätnud.

1719. aastal võttis Rackham ka vastu kuningliku amnestia, kuid samal aastal röövis Jamaika kaubalaeva Kingston, mille järel Jamaika kaupmehed panid välja lausa preemia tema tabamise eest.

Lõpuks, 1720. aasta sügisel saatis kuberner Rogers piraadikütid ka Rackhamit püüdma, ta saadi Jamaika rannikul kätte ja poodi juba Port Royalis üles. Ka tema surnukeha rippus sadama esisel pikemat aega.

Anne Bonny ja Mary Read

Kaks naist teenis Rackhami laevadel, Mary Read küll kandis meheriideid, Anne Bonny oli aga avalikult Rackhami armuke. Võitlejaina nad igatahes meestele alla küll ei jäänud.

Kui Rackhami meeskond kohtu alla anti ja enamikus üles poodi, väitsid mõlemad, et ootavad Rackhami last. See päästis nad igatahes võllast. Mary suri paraku vanglas palavikku 1721. aastal, võimalik, et just sünnitusel. Anne'i edasise käekäigu kohta pole midagi teada. Tema ametlik mees James Bonny teenis muide just Rogersi alluvuses.

Mõni sõna ka isiku kohta, kes piraatlusele lõpu tegi

Kuberner Woodes Rogers

Bristolist pärit kapten, kes võttis William Dampieri õhutusel ette ka ümbermaailmareisi, aastail 1708-1711. Kaaperlaevakapten Dampier jõudis muide esimese inimesena kolm korda ümber maailma seilata (1679-1691, 1699-1701 ja 1708-1711), Rogers oli aga tema viimase reisi ajal tegelik ekspeditsiooni juht.

  • Just nemad korjasid üles Alexander Selkirki (Robinson Crusoe prototüübi), kes oli varem seilanud just Dampieri laevadel, aastad 1704-1709 aga pidi veetma merehädalisena üksildasel saarel Juan Fernándezi arhipelaagis.

1713-1715 tõi Rogers vabadusse orje Madagaskarilt, aga Inglise Ida-India kompanii vetostas kavad minna sealseid piraate püüdma. Kuninglik koloonia Madagaskaril oleks olnud kompanii jaoks isegi suurem oht tuludele kui käputäis piraate.

Siis sai Rogers aga loa minna hävitama piraate Bahamal, kubernerina 1718-1721 ja uuesti 1728-1732. Tal oli saabudes kaasas ka kuninglik amnestia piraatidele, aga lõpuks tuli nimekamad neist ikkagi kinni püüda ja üles puua. Vahele jäi küll aeg, mil Rogers ise pidi oma võlgade pärast Inglismaal vanglas istuma. Igatahes suri ta kubernerina Bahamal.

  • Probleem on küll selles, et nende kõigi eluloolisi andmeid loeme peamiselt kellegi kapten Johnsoni varjunime all avaldatud ja osaliselt väljamõeldud piraatluse ajaloost, mis ilmus juba aastal 1724. Osa fakte on kontrollitavad, osa mitte.

Piraatluse kuldaja lõpp

Tegelikult lõpetatakse Kariibi mere piraatluse kuldaeg Uus-Inglismaa piraadi William Fly poomisega aastal 1726 Bostonis. Fly oli alustanud oma laeval mässu ja seejärel kaaperdanud teisi laevu, kuni tabati. Ka poomisel ilmutas ta üleolekut timuka suhtes, näidates ise ette, kuidas õiget poomissõlme peab valmistama. Tema surnukeha rippus veel pikemat aega Bostoni sadamas.

Selleks ajaks olid suurriigid ka omavahelise sõja lõpetanud ja enam ei rahastatud ka kaaperlaevu üksteise aluseid ründama. Võllas oli siiski piisav heidutus, kuigi piraatlust lõppenuks ju pidada ei saagi.