Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: romantilise legendiga Ungru lossi lugu
Ungru mõis (saksa keeles Linden) asutati 1523. aastal, mil see eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. Alates 1620. aastatest kuni võõrandamiseni 1919. aastani oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses. Mõisa viimane omanik oli Klaus von Ungern-Sternberg.
Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.
Aastail 1893-1899 Ewald von Ungern-Sternbergi ehitatud loss on puhta vuugiga paekiviehitis, mida iseloomustab keerukas põhiplaan ning arvukad baroksed voluutviilud. Viile oli lossil kokku üksteist — neid kaunistasid meisterlikult tahutud paedetailid, sh hulk barokseid kaunistusi. Lossi viilud ja akende raidraamid olid Saksamaal Halle lähedal asuva Merseburgi lossi barokkviilude peaaegu täpsed koopiad. Merseburgi loss on Ungru ehitajatele olnud ka muus osas eeskujuks. Romantiline legend räägibki, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossi nagu neiu kodumaal Merseburgi. Paraku aga neiu haigestus ja suri ning lossi ehitus jäi lõpetamata.
Lossi keskosa kroonis omal ajal neljakorruseline kivitorn. Sihvakas barokne tornikiiver ei toetunud Merseburgi eeskujudele, vaid oli vähendatud koopia Tallinna Niguliste kiriku vormikast barokktornist. Ungrus oli see realiseeritud küll vaid ühe vaherõduga.
1899. aastaks oli loss viidud katuste alla ning torn saanud oma esindusliku kiivri. Siis tööd rahapuudusel seiskusid. Tegemata jäid aknad-uksed, stiilne barokkportaal (jäljed on müüris praegugi näha) ja kõik sisetööd.
Aastakümneid tühjalt seisnud loss hakkas lagunema 1940. aastatel. Teises maailmasõjas kaotas loss tornikiivri ülaosa. Haapsalu sõjaväelennuvälja rajamisel pärast Teist maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema, muutudes 1960. aastateks varemeiks. 1968. aastal otsustas lennuvälja ülem kasutult seisvad lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Kohalikul võimuladvikul õnnestus tutvusi ja keerulisi teid kasutades lammutustööd siiski seisma panna, kuid ligi kolmandik lossi müüre jõuti selle ajaga siiski lammutada. Ülejäänu on õnneks meie päevini säilinud.
Kaasajal veidi korrastatud lossivaremetele on teravaks kontrastiks samas asuvad nõukogude sõjaväelennuvälja ehitiste varemed. Ka suur park on praktiliselt hävinud, alles on vaid paar puud.
