Siiani on maailmarekordiks ikkagi vaid 13 inimest korraga kosmoses, saavutatud lausa kolmel korral. Kui Hiina kosmoselennuki idee teoks saaks, oleks aga võimalik kosmosesse lennata korraga 20 inimesel. Ja see lennuk oleks võimeline remonti vajamata käima üleval vähemalt 50 korda.

See on ka esimene kord, kui Hiina kosmosetööstus üldse kosmoseturismi oma eesmärkide sekka tõstnud. Üks sealne riigiettevõte on juba alustanud hiigelsuure kosmoselennuki väljatöötamist, mis oleks (nii nagu ka juba testlende teinud Virgin Galacticu kosmoselennukid) võimelised jõudma kosmose alampiirini (100 km), mitte aga meie planeeti ümbritsevale orbiidile.

Hiina stardivahendite tehnoloogia akadeemia (China Academy of Launch Vehicle Technology) Pekingist on visandanud ühes tükis oleva kosmoselennuki, mille mõõtmeid suurendades on võimalik sinna mahutada palju rohkem inimesi, kui senistes kosmoselennukites.

Näiteks kunagised USA kosmosesüstikud mahutasid seitsmeliikmelist meeskonda, venelaste nurjunud Buran oleks võinud kavandite järgi mahutada isegi kümneliikmelist meeskonda. Erafirmadest Virgin Galacticu kosmoselennuk SpaceShipTwo mahutaks kaht meeskonnaliiget ja kuut reisijat; Blue Origin jälle tahab oma suborbitaallennukapslisse New Shephard pista kuus reisijat.

Hiina muidugi ei saa enam midagi vähemat lubada. Seega, miks mitte lubada viia kosmose piirile korraga 20 turisti.

Hiinlaste akadeemia juht Han Pengxin on pannud oma alluvad tööle suure projekti kallal, mis küll oluliselt midagi uut ei pakugi. Ikka kanderaketiga üles ja lennukina tagasi maa peale, sama põhimõte on ühendanud kõiki seniseid kosmosesüstikuid ja -lennukeid.

Kui ehitada kümnetonnine, kuuemeetrise tiivaulatusega kosmoselennuk, saaks sellega kosmose piirini saata viis inimest, kes kuuekordse helikiiruse tulemusel saaks nautida kaht minutit kaaluta olekut. Kui aga lennuvahendit suurendada sajatonniseks, 12-meetrise tiivaulatusega kosmoselennukiks, tunneks 20 reisijat 130 kilomeetri kõrgusel nelja minutit kaalutust.

Suurem reisijate hulk võimaldaks pileti hinna alla tuua, ka oleks lennuk 50 korda korduvkasutatav, ehk kokku võiks rääkida tuhandest kosmoseturistist alates aastast 2020. Pileti hind? No nii 200 000 kuni 250 000 dollarit koht. Korrutagem tuhandega: tulu 250 miljonit. Palju selle ehitamine tegelikult maksma läheb? Ei tea.

Testlennud saaks korraldatud kahe aastaga, kuna maapealsed testid olevat juba omadega ühel pool, kõik alamsüsteemid selles lennuvahendis töötavat ka hästi, antakse teada. Kas vähemasti prototüüp on salajas juba valmis saadud? Ikkagi, me ei tea.

Kui arvestada, et senised turismilendude lubajad, eesotsas Richard Bransoniga on oma testides ridamisi läbi kõrbenud, on ka Hiina tegelikult ikka veel katteta "paberlennuki" lubadustes palju kahtlejaid.