Septembris 2015 sai toona 44-aastane Parrish kaht omaenda ettevõtte poolt välja arendatud eksperimentaalselt geeniravi. Üks neist oli mõeldud võitlema lihasmassi kahanemise vastu, mis on vananemisega koos paratamatu; teine aga pidi võitlema tüvirakkude arvu vähenemise vastu, mis samuti vananedes toimub. Tänu tüvirakkude vähenemisele on vanematel inimestel palju spetsiifilisi haigusi, mis just eaga seotud.

Parrishi noorenemise mõõtmise puhul on võtmesõnaks telomeerid. Telomeer on DNA-ahela see piirkond, mis kaitseb kromosoomi otsi kahjustuste eest. Iga raku jagunemise käigus väheneb ahela pikkus just telomeeride arvelt, nii kaitstakse geene. Kui telomeerid on lühenenud kriitilise pikkuseni, siis rakud – sealhulgas ka tüvirakud - enam edasi ei jagune ja organism vananeb.

Eksperimentaalravi abiga pöörati nüüd telomeeride lühenemist Parrishi organismis kakskümmend aastat tagasi. Märtsis uuriti Parrishi valgeid vereliblesid ja avastati, et ta telomeerid on sama pikad, kui 24-aastasel naisel. See lause võib pealtnäha tunduda ehk isegi omajagu koomiline, ent Parrish ise väidab, et kui mõõtmistulemused on õiged, on tehtud ajalugu. Tema valged verelibled on bioloogiliselt kaks aastakümmet nooremad.

Saab näha, kas sellist noorendamist telomeeride pikendamise abil on võimalik ka teistele organitele üle kanda.
Teiseks – ja see on samuti üsna radikaalne vaade – väidab Parrish, et tavaline, lihtlabane vananemine pole midagi muud kui haigus.