F-22 on üheistmeline, kahe mootoriga, iga ilmaga lennukõlbulik taktikaline stealth-reaktiivhävitaja. Lennukitüübi peamine väljatöötaja oli Lockheed Martin, kuigi oma oskustega oli abiks ka Boeing Defense, Space & Security. 1997. aastal esimese lennu teinud Raptorid asendavad nüüdseks juba USA lennuväe arsenalis vananenud lennukeid F-15 Eagle ja F-16 Fighting Falcon.

Aastail 1996-2011 toodeti F-22 lennukeid kokku 195, neist kaheksa treeninglennukit, mis anti eranditult USA õhujõudude kasutusse. Lennukimudeli väljatöötamine maksis teadaolevalt 66,7 miljardit dollarit ja iga lennuki hinnaks tuli keskmiselt 150 miljonit USA dollarit.

Tegemist on praegu ainsa lahingvõimelise viienda põlvkonna hävituslennukiga maailmas, kuna Lockheed Martini F-35 Lightning II, Suhhoi PAK FA ning hiinlaste Chengdu J-20 ja Shenyang J-31 on siiani erinevates arengufaasides. F-22 kere, relvasüsteemid ja lõplik kokkupanek oli Lockheed Martini ülesandeks, Boeing abistas tiibade, tagakere, avioonika ühendamise ja treeningsüsteemide osas. Kuigi seda tüüpi lennukite tootmine on 2011. aastast seisma pandud, on nende parimad aastad USA õhuvägede teenistuses veel ees.

Isegi liitlastele ei müüda

Probleemiks, miks tootmine lõpetati, oli ennekõike see, et F-22 on ligi 1,5 korda kallim kui nüüd valmiv hävitaja F-35, pealegi ilmnes, et Vene ja Hiina konkurendid ei valmigi nii ruttu, kui kardeti. Lisaks sulges ekspordikeeld Raptorite eest teiste liitlasriikide turud. Austraalia, Jaapan ja Iisrael oleks olnud küll lennukitest huvitatud, nüüd on neil pigem valida F-35 variantide vahel.

Kuigi vihjeid F-22 lennukite "Euroopa sõjateatrisse" toomise kohta kõlas juba juunis, tegi asja lõplikult teatavaks USA õhujõudude minister Deborah Lee James 24. augustil. Taustal on Poola nõuded, et USA aitaks neil parandada Ida-Euroopa õhuruumi kaitset ilmselgelt just Venemaalt lähtuva võimaliku ohu vastu. (Teatavasti omaaegset Poola raketikilpi põhjendati hoopis Iraani ohuga, raketikilbist loobumine solvas poolakaid sügavalt.)

Raptoreid on seni nähtud lendamas Aasia ja Vaikse ookeani regiooni baasidest, sõjategevuses on neid nähtud terroristliku islamiriigi positsioone rünnates Süüria aladel. Ja nii on lennukid ka lahingutegevuses seni oma ülekaalu tõestada suutnud.

Kuigi Saksamaal ja Poolas nähti esialgu nelja lennukit, peaks kokku tosin F-22 lennukit ja neid teenindav 200-300-meheline tugiüksus leidma koha mitmes baasis Ida-Euroopas. Kas Ämari on üks nendest, võime esialgu vaid oletada.

Kui F-22 väljatöötamist 1981. aastal alustati, oli maailmas võimutsemas suur vastasseis kahe külma sõja leeri vahel, mis oli küll juba kadunud ajaks, mil esimene lennuk tegelikult õhku tõusis. Nüüd, mil Venemaa üritab külma sõja õhustikku iga hinna eest taastada, võib F-22 osutuda aga varasemast vajalikumaks.

Õhk-õhk võitluseks teiste lennukite vastu saavad F-22 lennukid kanda kuut AIM-120C (AMRAAM)ja kaht AIM-9 Sidewinder raketti, õhk-maa rünnakuteks võivad nad kanda kaht pooletonnist JDAM-lõhkekeha (või mitut pommi, kogukaaluga 1000 kg), kaht AIM-120C ja kaht AIM-9 raketti. Lisaks on lennuk varustatud M61A2-kahuriga. Erinevalt eelkäijatest kannab lennuk kõiki rakette ja pomme oma "kõhus," lisaks suudaks küll tiibade alla võtta veel ligi 2,3-tonnist raskust.

F-22 numbrites

  • Meeskond: 1
  • Lennuki pikkus: 18,92 m
  • kõrgus: 5,08 m
  • tiibade siruulatus: 13,56 m
  • tiivapindala: 78,04 m²
  • maksimaalne õhkutõusu kaal: 38 000 kg
  • Mootorid: kaks Pratt & Whitney F119-PW-100 turboreaktiivmootorit
  • Kütust võtab: sisemiselt 8200 kg või välimiste lisapaakidega 12 000 kg
  • Maksimumkiirus hinnanguliselt: Mach 2.25 (2410 km/h)
  • Lennukaugus: 1,600 nmi (2960 km), kui appi võtta välimised kütusepaagid
  • Lennukõrgus: 20 000 meetrit
  • Avioonika: AN/APG-77 radar (näeb ühe ruutmeetri suurusi objekte kuni 240 km taha), AN/AAR-56 raketistardi detektor, AN/ALR-94 radarhoiatuse vastuvõtja, MJU-39/40 tuleheitja