90 kilomeetrit Rootsi rannikust, 130 kilomeetrit Lätist, keset Läänemerd on suur saar, mis võiks ideaalselt teenida maailmasõja kaalutlusi. Okupeerides Gotlandi, isegi ajutiselt, suudaks Venemaa edukalt nurjata igasugused NATO vägede saatmised Balti riikidesse, lõigata läbi ka võimalikud õhusillad läänest siinsesse regiooni ja peatada ka võimalused Venemaa allveelaevade ja lennukite tegevuse takistamiseks, kirjutab see USA-s ilmuv väljaanne.

Isegi nüüd, kui NATO on võtnud endale kohustuse Balti riikide iseseisvust tagada, ja need riigid on kuulunud transatlantilisse allianssi juba kümme aastat, on Rootsi vaid vähendamas oma sõjalist kohalolu Gotlandil. Seal pole enam isegi rügementi, samas kui külma sõja ajal hoiti saarel ikka soomustatud brigaadi. Gotlandil on ka 14 tanki, aga nendel pole meeskondi. Nüüd on seal vaid kodukaitse (Hemvärnet) pataljon.

Riigina, kes NATO-sse ei kuulu, on Rootsi muidugi otsustes vaba, samas on riik just nüüd süvendamas koostööd NATO-ga ja ootab ka NATO tuge võimaliku rünnaku vastu.

Praegune kaitseplaan näeks hoopis ette ohu korral lisaüksuste saabumist Gotlandile õhu kaudu. Aga siis võib olla juba hilja. Ja süüdi ei ole ka Rootsi vägede ülemjuhataja Sverker Göranson, sest Rootsi parlament ei anna talle lihtsalt piisavalt raha. Gotlandi probleemi tõstatas just Göranson ise eelmisel aastal Dagens Nyheteris.

Forte võib omalt poolt lisada, et kuna Rootsi pole pidanud ühtki sõda viimased 200 aastat, ei ole neil ka tegelikku kogemust suurtest soomustehnika- ega lennuvahendite manöövritest, kuigi riik ongi neutraalse ja patsifistliku maa kohta üsna hästi relvastatud.

Napoleoni-sõdade ajal ei oleks Gotlandi hõivamine selgelt selliseid eelisi andnud, kui tänapäeval. Küll teadis Punaarmee juba 1939. aastal baasidelepingut peale surudes näiteks Saaremaa hõivamise eeliseid. Siis suutis Rootsi neutraliteeti säilitada, ehk keeras sõdivale Euroopale lihtsalt selja.

Mõnes järgmises sõjas ei või Rootsi enam nii heale õnnele loota. Meenutaks ka seda, et lääneriikide abivägede saabumine Soome Talvesõtta 1940. aasta veebruaris nurjus just Rootsi tõrksuse tõttu. Ja nüüd on Rootsi ja Soome neutraalsus samasuguseks probleemiks NATO jaoks.

Venemaa jaoks on Gotlandi tähtsus veelgi kasvanud seoses Nord Streami kulgemisega selle esisel.