See 1920-1922 ehitatud hüperboloidne ehitis oli omas ajas tõeline tehnikaime, kuigi ehk kõndiski juba Pariisis Gustave Eiffeli sisse tallutud radasid, ta oli aastaid kasutusel raadiomastina, alates 2002. aastast sedagi enam mitte, ja nüüd, mil võimud käisid lauale hoopis idee see maha lammutada, on kired Moskvas valla pääsenud.

Isegi president Vladimir Putin on teinud ettepaneku see torn restaureerida, aga paistab, et kellelgi pole selleks õiget tahtmist. Torn on 160 meetrit kõrge, ehitatud väidetavalt algselt Lenini ettepanekul, mis küll peaks heitma varju insenerile endale, Vladimir Šuhhovile (1853-1939).

Kommunikatsioon ja raadio oli 20. sajandi alguse suur vaimustus, ning kodusõtta libisenud Venemaal vajati midagi tõeliselt meeltülendavat. Ja sellise torni Šuhhov ka ehitas, ajal, mil Venemaa otsis veel optimistlikku teed tulevikku, samas kui riik üha enam ideoloogilisse ekstremismi libises. Ja ka Šuhhovi enda elu lõppes pidevas hirmus repressioonide ja bürokraatliku omavoli ees.

Niisiis, on Venemaa riiklik tele- ja raadioringhäälingunõukogu teinud ettepaneku roostetav ehitis lihtsalt maha lammutada.  Bürokraatia hammasrattad jahvatavad küll aeglaselt, aga kabinetivaikuses langetatud otsuseid tänasel Venemaal ei pruugi mõjutada isegi president Putin, rääkimata avalikust arvamusest.

Nn hüperboloidse disaini isaks Venemaal saigi pidada Šuhhovit, Moskva keiserliku tehnikaülikooli kasvatusega meest, kes juba 1876. aastal oli teinud maailmaimedega tutvust USA-s Philadelphias toimunud maialmanäitusel, kuhu teda eeskujuliku tudengina saadeti. 

Mõni aasta hiljem värvati ta Bakuu naftatööstuse teenistusse, kus nõuti selle uudse maavara kaevandamiseks tõelisi tehnikauuendusi. 1896. aasta Ülevenemaalisele tööstus- ja kunstiväljapanekule Nižni Novgorodis püstitas juba Šuhhov kaheksa paviljoni, sh maailma esimese hüpeboloidse sõrestiktorni, mis siiani säilinud üleviiduna Lipetski oblastisse Polibinosse. Õnneks seda hävitamine ei ähvarda:

Seda arhitektuuristiili on peetud au sees rohkem läänes ja eriti Jaapanis, kuna vähema ehitusmaterjaliga on võimalik ehitada suuremaid hooneid, tornid ise tunduvad väga saledad, aga siiski tugevad.  Ja Šuhhov oli kõrgustesse pürgimisel selgeid teerajajaid.

Moskva Šabolovka mast võinuks ju kerkida isegi 350-meetriseks, aga nagu selgub, sai nõukogude riigis sel hetkel teras otsa. Hiljem aga langes igasugune avangardlus stalinlikus riigis põlu alla ja uuemal ajal on nähtud vaid seda, kuidas kunagised tehnikasaavutused järjekindlalt lagunevad. Ja Šabolovka tänaval on ilmnenud veelgi hirmsam vaenlane kui aeg ja korrosioon, tegemist on piirkonnaga, mis jäänud hambusse kinnisvaraarendajatele. Selle ees peab aga igasugune kultuurimälestis taanduma.

Lohutus on vähemalt selles, et seda torni on võimalik siiski teises kohas hiljem uuesti püsti panna, näiteks Samaaras. Või tahab putinlik rahvamass seda püsti panna oma suure sõjalise võidu sümbolina hoopis Krimmi Sevastoopolisse.