Nii nagu komeetidele tekib päikesetuule mõjul taha saba, on oma saba olemas ka Päikesesüsteemil tervikuna. Ka Päike ju liigub tähtedevahelise gaasi suhtes.

NASA teadlased, kes analüüsisid kosmosesondi IBEX (Interstellar Boundary Explorer) andmeid, pidid leiutama lausa uue mõiste heliotail (ehk siis heliosaba või päikesesaba), et seletada, mis toimub meie tähesüsteemi kaugeimas osas. Nüüd on sellekohane aruanne ilmutatud ka väljaandes Astrophysical Journal.

Heliosfäär on suurt mulli meenutav Päikese plasma leviala, koosnedes laenguga osakestest, mis levivad kaugelt kaugemale meile nähtavatest planeetidest. Mitmedki teooriad heliosfääri äärealade kohta on praegu kõikuma löönud, kuna Voyager 1 ja Voyager 2 andmed ei vasta just senistele hüpoteesidele.

Ja nüüd siis veel päikesesaba - iseenesest pole ta ka väga üllatav, sest samasugust nähtust on täheldatud ka teiste tähtede taga. 

Päikesesaba ülesehitust võib praegu vaid oletada, kuid NASA arvates meenutab ta neljaharulist ristikulehte, kus nõrgem päikesetuul moodustab omapäraseid ringe tugevama päikesetuulega. Teisalt, on heliosfääril olemas ka esiosa, meenutades pisut püssikuuli pead.

IBEX ei pildista tavalist valgust, vaid suudab tuvastada nn energilisi neutraalaatomeid (energetic neutral atoms). Selle bussirehvi suuruse uurimisaparaadi saatis NASA Maa orbiidile 2008. aastal, eesmärgiga just saada aru, mis toimub Päikesesüsteemist väljuvate Voyageride ümber.